Kogu kevadel alanud matka sündmuste jada – koroona põdemine, tehnilised viperused, inimestega kohtumised, plaanide muutumine ja muutmine – tõi mind kokkuvõttes kogu Ilmaringi minu jaoks kõige tähenduslikuma ja mõnes mõttes ehk kõige tähtsamagi seiga juurde: mul õnnestus juhuslikult osaleda indiaanlaste neli päeva kestnud päikesetantsu tseremoonial, sest sattusin õigel hetkel olema õiges kohas ja õiges meeleolus, et üldse julgeda end sinna küsida.

Niisiis. Kümme päeva tagasi pühkisin Eestimaa õietolmu õlgadelt ja lendasin tagasi Ameerikamaale, et koroonapiirangute tõttu 2020. aasta augustis pooleli jäänud matkaga jätkata. Vahepeal  reisis minu Californiasse ootele jäetud mootorratas ühe osariigi ja 1500 km võrra põhja poole Oregoni, sest sõber Q, kes seal Californias nii lahkesti mu asju hoiustas, müüs oma maja maha, ostis elamiseks matkabussi, viis suuremad asjad, nende hulgas tiibklaveri ning kolm suurt ja neli väiksemat mootorratast treileris tütre juurde ja parkis oma matkabussi Eugene’i lähedale ühe lahke proua maale.

Viimased kolm sõidunädalat olid kuidagi eriti intensiivsed. Ägedad kohtumised, ilusad vaated ja tsiklijamad jätkusid, aga kõike oli lausa üle võlli: kui uus tutvus, siis illegaalselt kanepi kasvatajaga, kellelt riik hiljaaegu neli miljonit dollarit trahvi kasseeris; kui kaunis loodus, siis Vaikse ookeani ääres kulgev Highway 1, mis on üks maalilisemaid rannikuteid maailmas; kui tsikkel ära sureb, siis inimasustusest eemal üksi keset metsa olles; kui mõni loom otsustab tsikli eest üle tee joosta, siis mitte kits, vaid karu.

Seda matka on olnud juba üle 100 000 km, nii et paras aeg vaadata, kuidas tsiklid vastu on pidanud ja mis on nende nõrgad kohad. Meeldetuletuseks, mis seisus nad olid siis, kui teele asusime. Üldiselt võime vist rahul olla. See tähendab mina võin, sest Jan on nii hea mehaanik, et kohalikelt remondimeestelt oleme abi pidanud otsima vaid mõne korra, kui on olnud vaja riistu, mida meil kaasas pole, või on liiga spetsiifiline töö teha. 

Aga mitte ainult! Peruus elab lisaks inkade järeltulijatele 50 eri hõimu, kuigi tublisti üle poole Peruu rahvastikust on nüüdseks mestiitsid – eurooplaste ja indiaanlaste segaverelised järglased. 

Ka looduslikult on Peruu väga mitmekülgne: siin on nii ookeani, džunglit kui Andide mägesid oma lumiste tippude ja liustikega. Meie piilusime natuke nii ühte kui teist, aga põhirõhk jäi ikkagi mägedele, mis ei teinud meie elu ülearu lihtsaks, aga selle eest tegi huvitavaks.