Alati, kui meilt küsitakse, mis riik see Eesti on ja kus see asub, ütlen, et see on üks pisike, aga väga ilus roheline riik Põhja-Euroopas ja seal elab väga vähe inimesi. Eestist väiksemaid riike on meie teele sattunud (nt Armeenia, Ida-Timor, El Salvador), väiksema inimeste arvuga ruutkilomeetri kohta samuti (nt Austraalia või Argentiina), aga esimest korda sattusime riiki, mis on Eestist väiksem nii pindalalt kui inimtiheduselt.

Guatemala maiad on oma ajaloolise pärandi üle nii uhked, et annavad sildiga “GuateMaya 100%” igal võimalusel teada, kui mõni majutus, söögikoht või pood ainult maiadele kuulub. Neid on Guatemalas ligi 7 miljonit. On tehtud isegi ettepanek vahetada riigi nimi Guatemala (tõlkes Guate”halb”) nime vastu Guatemaya, mis viitaks põlisrahvale, keda on Guatemala rahvastikust umbes 40%. Umbes sama suur osa on mestiitse (valge ja indiaanlase järeltulija), aga nad on noh, sellised... tavalised.

Need kaks riiki ei ole just tavalised turismisihtkohad. Rändurid, kes läbi Kesk-Ameerika kas lõuna või põhja poole liiguvad, sõidavad siit enamasti lihtsalt ühe päevaga läbi. Sest Honduras ja El Salvador juhivad vaheldumisi edetabelit riikidest, kus tapetakse kõige rohkem inimesi. Kusjuures El Salvadori ei pea isegi minema, kuna Hondurasel on lõuna pool piir Nicaraguaga ja põhja pool Guatemalaga täitsa olemas. Me läksime ikka mõlemasse ja jäime kummasegi pea nädalaks. Ja jäime ellu ka, mis on muidugi suuresti õnneasi, kuigi eks me lõime ise ka selleks nii palju eeldusi, kui võimalik.

Nicaraguasse sissesaamine oli nagu takistusriba läbimine – igat sorti asjamehed muudkui ilmusid ja küsisid raha kõikvõimalikel ettekäänetel: munitsipaalmaks, teemaks, turismimaks, riiki tulemise maks, tsiklite mingi tundmatu vedelikuga piserdamise maks, kindlustusmaks. Enne veel pidime tõrjuma “abistama” kippujaid, kes sind hiljem suure tasuga üllatavad. Pärast pea saja dollari laialijagamist ja lämmatavas kuumuses kaks tundi oma paberitega ühe ametniku juurest teise juurde käimist saime lõpuks riiki sisse. Asja ei teinud lihtsamaks see, et need, kelle käest pidime templeid ja allkirju saama, ei püsinud paigal, vaid sibasid mööda mitmesajaruutmeetrist platsi ja ümbritsevaid hooneid pidi ringi. Ütleme nii, et on lihtsamaid ja meeldivamaid piiriületusi olnud.

Selgus, et meil on vedanud. Sel aastal on Costa Rica ilmastikunähtuse El Niño mõju all, mis muudab Costa Rica Vaikse ookeani poolse osa pigem kuivaks. Vaatamata sellele saime tunnistada nii võimsaid äikesetorme, kui välku lõi minuteid järjest ja kõu kärgatas nii valjult, et ehmatusest kiljatasin. Muidu on enamikus Kesk-Ameerikas juunist detsembrini vihmaperiood ja ülejäänud osa aastast kuiv periood ja noh, me juba ei oskagi enam olla, kui me kuhugi vihmaperioodil ei satu.