Kuidas tsikliga Colombiast Panamasse saada
Selgitasin siin juba korra, miks me ei saa Colombiast Panamasse mööda maad sõita, ega hakka end kordama. Lühidalt: meil oli vaja Darién Gapist üle saada. Selleks on päris mitu võimalust.
Esiteks lennata. Mootorrattaga saab küll. Tuleb kast ehitada, mootorratas sinna sisse panna, siis talle pilet osta ja lennukiga ära saata. Maksab eri andmetel 1000–2000 dollarit. Ise lendad ilmselt mingi teise lennukiga. Kõige kiirem ja turvalisem, aga kõige kallim variant.
Teiseks väikese kaluripaadiga seilata. Sellel on kaks varianti: leida kapten, kes viib sind oma paadiga otse Colombiast Panamasse. See võtab tavaliselt aega kolm päeva. Ööbitakse San Blasi paradiisisaartel kas mõnes hostelis või saab kusagil palmide vahele tõmmatud rippkiiges magada. Ise teed oma paberimajanduse korda, sisse-välja templid endale ja tsiklile, oled koos oma rattaga. Maksab 500–700 dollarit.
Kui sellist paati ei leia, mis otse läheb, tuleb minna kolme ümberistumisega ja oma tsiklit paatidesse ja sealt maha kangutada. Järgmises sadamas hakkad uut paati otsima ja millal edasi saad, on teadmata. Muidu teekond sama, San Blasi saarte kaudu. Lugesin kellegi seljakotimatkaja lugu, kuidas teda oli lubatud 200 dollari eest San Blasi saarte kaudu Panamast Colombiasse viia, aga esimesel saarel, mis asustamata ja prügi täis, tõsteti ta paadist maha ja enne edasi ei lubatud viia, kui ta veel 1000 dollarit maksab. Novot ja seal saarel oli juba mitu päeva vangis olnud üks mehhiklane oma mootorrattaga, kellelt ka raha juurde pressiti. Nii et sõltub, kelle otsa satud. Kaluripaadivariantide miinus on see, et korraga mahub peale üks tsikkel, aga meil oli neid Colombiast Panamasse tahtmas kolm, Brami oma ka.
Palju viisakam variant koos oma tsikliga mööda merd Panamasse saada on purjetada. Väidetavalt ei tohi Colombiast Panamasse mootorrattaid mööda merd viia (Panamast Colombiasse tohib), aga lisaks kalalaevadele on üks purjelaev, mis sellega siiski hakkama saab – Stahlratte. See on vana väärikas alus, kuhu mahub kuni 21 mootorratast. Ülesõit võtab viis päeva, saad päikest võtta ja snorgeldada ja San Blasi saartel peatutakse ka. Selline kena all inclusive Kariibi mere kruiis. Maksab 1200 dollarit mootorratas koos juhiga. Kuigi Stahlrattega purjetada oleks olnud tore, oli sellel kaks miinust: väga kallis ja väljumine alles mitme nädala pärast.
Viimane variant on saata rattad konteineris ja ise kas lennata või minna mõne Stahlratte taolise purjelaevaga või hoopis kiirpaadiga. Konteinerlaevad liiguvad Colombia ja Panama vahel iga nädal ja see moodus on kõige tavalisem. Rändurid otsivad endale sobivaks ajaks kedagi, kellega konteinerit ja kulusid jagada, kas Facebooki vastavatest gruppidest või containerbuddies.org lehelt. Meil oli kolm tsiklit olemas, aga konteiner oleks ikka olnud pooltühi. Kuna see on üpris populaarne ületus, leidsime esimese hooga kohe mitu autot ja paar tsiklit, kes kõik mai lõpus / juuni algul oleks tahtnud Colombiast Panamasse saada. Aga nagu ikka, mõned ei jõua õigeks ajaks kohale ja teiste antud sõna ei pea. Lõpuks moodustasime grupi sakslaste Louise’i ja Danieliga, kes reisivad Toyota 4Runneriga. Teadsime, et kui meie ütleme, et me oleme sel kuupäeval Cartagenas, siis see pädeb. Ja kui sakslane ütleb, siis see pädeb ka.
Olime kõik agendi-usku. Saatsime üksteisele hirmutamiseks teiste reisikirju stiilis “Kuidas ennast mitte oksa tõmmata, kui proovid agendita laevatada” ja läksime oma asjadega joonelt Ana juurde, kelle kohta olime lugenud taevani kiitvaid ja maapõhja siunavaid arvustusi. Tal oli meie konteinerisse tulemas veel üks mootorratas, aga kahjuks ei leidnud see vend pakkimise hommikul enam oma tsikli võtmeid, nii et ta jäi ikkagi maha. Ana sai muidu kõigega hästi hakkama ning andis meile isegi Panamaks juhised kaasa, et me seal omal käel toime tuleks.
Konteiner pakitud, oli vaja veel ise Panamasse saada. Tahtsin kangesti mööda merd, aga see võtnuks liiga kaua aega. Sakslased lendasid pärast konteineri pakkimist kohe Panamasse ja me ei saanud seda neile teha, et alles kusagil merel seikleme, kui nemad küüsi närides teisel pool ootavad. Meieta poleks nad oma autot kätte saanud.
Lendasime siis ka Panama Citysse, mis asub Vaikse ookeani rannikul ja ootasime konteineri saabumist seal. Ajasime seni paberiasju: meil oli vaja kindlustust, laevafirmast kätte saada Bill of Ladingu originaal (nagu saateleht, mille alusel konteiner kätte antakse) ja teha miljon koopiat poolest miljonist dokumendist. Laev tuli Colóni, mis asub hoopis Kariibi mere kaldal. Õnneks on Panama päris kitsas maa, nii et üks rannik asub teisest vaid 80 km kaugusel.
Laev hilines päeva, aga see on tavaline. Meie kolmekesi võtsime kõike väga rahulikult, sest päev siia või sinna ei tähenda kahe- (Brami puhul kolmeaastase) reisimise juures suurt midagi. Olime kõik palju kauem oodanud. Aga sakslased on teel olnud alles neli kuud, see oli nende esimene laevatamine ja nad olid üsna pinges, aga selle eest väga tõhusad. Nii juhtuski, et kui laev lõpuks kohal oli, asusime juba kell 5 hommikul Panama Cityst teele, sõitsime kohaliku bussiga Colóni, et kell 8 sadama väravas üle anda võtmed, et meie tsiklid ja auto konteinerist ära toodaks. Meile oli eelmisel päeval laevafirma kontorist öeldud, et kui tahame samal päeval oma asju kätte saada, peame väravas olema “punkt kell kaheksa”. No ja ütle sakslasele “punkt kell kaheksa” ja ta ongi täpselt sel ajal seal. Väravas ainult polnud kedagi.
Aga siis veel neli tundi sadama, tolli, laoplatsi ja laevafirma vahet jooksmist ning olidki meil tsiklid käes. Kokku ühe tsikli ja inimese ülesaamine: rahas 614 dollarit (tsikkel 529, ise 85), ajas üks nädal.
Lisa kommentaar
Margus, jalgrattaga saab igat moodi. Kuigi mööda maad ma siiski ei riskiks.
Sellest, miks me seisame, räägime ka peagi. Kõik on korras muidu. 22. juuni 2019
Kui inimesi on ümber rohkem, on risk kohe suurem, sestap paneme tsiklid silma alt ära. Aga ega isegi majades sees näpitakse neid ikka.
Ameerikates toimib väga hästi selline äpp nagu iOverlander, tõmba endale kindlasti alla, kui siin kandis ringi liigud. See on hea abimees rändurite endi sissekannete ja kommentaaridega, kus saab telkida, mis mõni hostel maksab, kas on turvaline, kas tsikkel mahub hoovi või saab tuppa parkida jne.
Ecuador oli väga turvaline, Peruus sõltub piirkonnast (rannik väga pole) ja Colombias tasub igal pool silmad-kõrvad lahti hoida. 29. juuni 2019