Selgitasin siin juba korra, miks me ei saa Colombiast Panamasse mööda maad sõita, ega hakka end kordama. Lühidalt: meil oli vaja Darién Gapist üle saada. Selleks on päris mitu võimalust.

Selle nimega ongi üks igavene segadus, seda enam, et eesti keeles oli pikka aega kasutusel riiginimi Kolumbia. On praegugi, kuigi eelistatakse Colombiat. Kust-te-tulete küsimuse peale “de Estonia” vastates saame sageli vastuseks mõistva “aaa...”, mida saadab paraku tühi pilk. Aga ega see ole ainult Colombia probleem. Pigem võime ühe käe sõrmedel üles lugeda need inimesed maailmas, kes selle peale on hüüatanud “Tallinn!” või lisanud hoopis “Latvia-Lithuania”, ja kahe käe sõrmedel need, kes hakkavad Venemaast rääkima. Nii on päris mitmes kohas meie päritolumaana siin kirja saanud Stonia, enne kui jaole jõuame ja asi selgitatud-parandatud saab.  

Kõrvus kumisemas ja jala all põksumas Sash!i 1997. aasta hitt “Ecuador”, lähenesime piirile. Olin selle laulu saatel kunagi eelmises elus klubides üles-alla hüpanud ja laulusõnadest “Vamonos al viaje para buscar los sonidos magicos de Ecuador! Escuchame!” on mul „vamonos“ ja siis „escuchame“ ikka veel täitsa peas.