Muidugi, meil pole ilmakuulsat popartisti, nagu siin on Shakira; nobelistist kirjanikku, nagu Colombial on Gabriel García Márquez; eristuva stiiliga kunstnikku, nagu on Fernando Botero; narkoparunit, nagu Pablo Escobar; geriljadest ja paramilitaarsetest kõrilõikajatest rääkimata. Maailma maitsvaimat kohvi, mida siin kasvatatakse (aga ei jooda!), pole meil ju ka. Enamik paremast kohvioast eksporditakse ja kohalikud ise joovad kolmanda sordi üsna kofeiinivaba kohvi tinto’t, mida sageli tehakse vee asemel aguapanela ehk suhkruroomahlaga, mis teeb tulemuse jube magusaks, aga mitte tingimata paremaks. 

Colombialastel on olnud väga raske elu ja nagu sellistel puhkudel ikka, leiavad nad rõõmustamiseks põhjuse vähesestki. Colombia muutub ja nad tõesti püüavad. Näiteks õilistavad nad endisi halva kuulsusega kriminaalseid kohti kunsti ja haridusega: vana maja Medellíni südalinnas, mille olid hõivanud kodutud ja kus tapeti ning tarvitati narkootikume, renoveeriti ja paigutati sinna haridusamet. Pime rusudes plats, kust keegi läbi minna ei julgenud, tehti puhtaks ja kaunistati valgusesammastega, platsi äärde rajati avalik raamatukogu ning nimetati see Valguse väljakuks. Muidugi jääb probleeme, näiteks sellesama hariduse tase, aga algatus on hea. Siin on üha turvalisem. Me ei tundnud end kordagi ebakindlalt, aga ega me pahandusi otsi ka ja püüame olla mõistlikud, see tähendab oma asju ei eksponeeri, öösiti ringi ei konda ja pidudel ei käi. 

Colombias paistavad asjad eriti hästi olevat naabri Venezuela kõrval, kust viimastel aastatel on põgenenud ligi kolm miljonit inimest, miljon neist püüab end sisse seada Colombias. Venezuela perekondi, lapsed-kompsud jalge ees, näeb istumas teede ääres puude vilus või kuhugi riburada sammumas, kaasas ainult väike seljakott, millistega inimesed heaoluühiskondadest päevamatkadel käivad. Sageli kerjavad nad ristmikel, papitükile kirjutatud, et on Venezuelast. Mitmel pool kuulsime, et neid saab tööle võtta kolm korda odavamalt kui colombialasi. Üks Venezuela põgenik rääkis meile, et inimese väljapääsemine Venezuelast maksab 120 dollarit, aga enamikul ei ole hüperinflatsiooni tõttu sellist raha kusagilt võtta. 

Venezuela keeruline olukord on põhjustanud kriisi Kirde-Colombias Guajira poolsaarel, kus tarbitakse muidu odavat Venezuela salabensiini, aga nüüd on kraanid kinni ja kütust enam kätte ei saa. Colombia ise viis poolsaarele bensiini vähe, polnud mõtet, pole sinna õieti jaamugi rajanud ja nüüd on jama majas: selle vähesegi bensiini, mis seal on, hind on mitmekordistunud ja inimesed seisavad tundidepikkustes sabades. Ma ei tea, kas me olime seal just kriisi tipphetkel, aga kõik inimesed tänaval, turul, raadios rääkisid ainult bensiinist. Aga vaid sadakond kilomeetrit sisemaa poole oli hind jälle tavaline ja bensiini voolas ojadena, keegi ei kurtnud, et oleks vähe olnud. 

Sel korral on raporteerida ka tehnilistest jamadest. Vähemtähtsatest, et jälle sõitsin oma tagarehvi peaaegu ribadeks. Kuigi otsisime juba varem, saime uue ikkagi alles Bogotás. Viimased 1000 km hoidsin hinge kinni, sest sadas palju ja vihmamärgadel teedel kippus tsikkel liuglema. Libedal saviteel ka kukkusin, sest mustrit, mis mind mudas kinni hoiaks, enam polnud. 

Bogotást saime lõpuks Jani rattale uue tagapiduripumba. See hakkas jukerdama juba enne Ushuaiasse jõudmist, seal sai ta korra lahti võetud ja kokku pandud, aga ega temast head elulooma enam olnud – Jan pidi 15 000 km jooksul iga natukese maa tagant õhu süsteemist välja saama, et pump jälle tööle hakkaks. Eks pidurid ütlesid enamasti üles just siis, kui neid kõige rohkem vaja oli – mägedest laskudes –, aga Jan on ju osav! Kahe piduriga oskab igaüks. Küsisime pumpa muidu kõikidest teele jäävatest BMW esindustest, sest seda juppi järele ei tehta, aga kusagil polnud ja ooteaeg olnuks 30 päeva. Bogotás astusime esindusse sisse ja mõni tund hiljem oli see meil käes. Juhhuu! 

Colombia surmatee (El Trampolin de la Muerte) mõjus fataalselt Jani tsikli generaatorile. Seda mähiti viimati Jakartas, aga sellest on juba 50 000 km, nii et oligi vist aeg. Meil oli õnneks varu olemas, sest teadsime seda oodata. Jan vahetas generaatori ära, laadimine tuli. Ja läks. Nii sai ta 3–4 korda mootorit lahti võtta ja juhtmeid ühendada, enne kui need päriselt kinni jäid. Nüüd generaator töötab ja aku laeb.

Andid siin veel jätkuvad, kuigi on mõnevõrra madalamad. Kogu loodus on lopsakas ja troopiline, kuigi 3000 meetrist kõrgemal on ka lagedat rohumaad páramo’d. Colombia läänekaldal on Vaikne ookean, aga kogu see ala on üsna metsik ja raskesti ligipääsetav (peamiselt jõgesid pidi), põhjakaldal türkiissinine Kariibi meri, aga nendest kolmest päevast, kui meie seal olime, kahel sadas ja polnud ei türkiisi ega sinist. On vihmaperiood. Ikka. No ja kui siin sajab, siis ikka nii, et terves piirkonnas pole elektrit ja kõik upub. 

Looduslikult meid miski jalust just ei niitnud, aga seda armsamad olid väikesed värvilised külad või hoopis valgeks lubjatud linnakesed – neid nautisime täiega. Istud keskväljaku ääres kohvikus, nõjatud tagumistel toolijalgadel kõikudes vastu seina, rüüpad tinto’t või värsket puuviljamahla, ampsad maitsvat juustupalli buñuelo’t ning vaatled inimesi. Kui selle eest palka makstaks, oleks see mu lemmiktöö!

Oleme jõudnud Lõuna-Ameerika põhjarannikule Cartagenasse, kust saadame oma rattad ära Kesk-Ameerikasse, Panamasse, aga see on juba järgmine jututeema. Veetsime Lõuna-Ameerikas pisut enam kui 9 kuud, külastasime 12st riigist 9t ja sõitsime üle 30 000 km. Meie reis ei ole kaugeltki lõppenud, aga ma usun, et Lõuna-Ameerika manner jääb üheks meie suureks lemmikuks. Loodus on siin imeline ja mitmekülgne, tuulistest lagedatest steppidest ja viljakatest pampadest karmide mägede ja niiske džunglini; inimesed on eriti soojad ja sõbralikud; elu turvalisem kui eemalt paistab, aga siiski mitte ülereguleeritud, mis seikluse tapaks, on vana ja uut kultuuri ja pärandit ning palju maitsvaid toite!