Viimased nädalad on olnud üsna huvitavad. Oleme päevade kaupa talunud põrgulikku kuumust, nii et mul saabaste sees küünelakk sokkide külge sulab; oleme sattunud karnevalile, kus jooksevad ringi saatanad; oleme sõitnud nii kõrgel mägedes, et hingata on raske; oleme uudistanud ringi elutus kõrbes ning oleme esimest korda oma reisi jooksul vajanud politsei abi.

Viis päeva relvastatud eskordi saatel sõitmist, enamik neist vanad aeglased tossavad diiselautod. Kümned kontrollpunktid, kus me passide andmed (lisaks ka isanimed ja tsiklite numbrid) püüdlikult kaustikutesse kirjutatakse. Isanimed loeme ette tähthaaval ja mitu korda. Läheb aega, sest meid on viis: itaallased Lisa ja Ema, sakslane Basti bambusest jalgrattaga (tema reisib eskordiautos) ja meie. Kokku saadab meid selle aja jooksul umbes 50 erinevat autot, mõne eskordilõigu pikkus on vaid 3 km. Kuni 10-tunnised sõidupäevad puhkepausideta. Söömata. Vett on nii palju, kui kaasa taipasid võtta, juurde osta ei saa. Kõrb, 38 kraadi. Kuum mootor. Tolm, ving, higi. Magame politseijaoskondades, mitmekesi ühte umbsesse ruumi surutud. Pesta pole kusagil.

Kui seda matka planeerisin, siis olin üsna kindel, et kuni Türgini (kaasa arvatud) on kõik tegelikult üsna ootuspärane (ja oli ka), aga vot Iraan ja Pakistan... Need on keerulised, aga seda ligitõmbavamad. Tahaks ju teada, kuidas inimesed siin tegelikult elavad ja kuidas asjalood tegelikult on. Erinevalt teistest seni läbitud riikidest pole siin enne käinud ka. Pakistani kohta me veel ei tea ja ega ju Iraanigi kohta nii põgusa kokkupuute põhjal mingeid järeldusi teha ei saa, aga hirmust suurte silmadega tulime siia küll asjata. Kindlasti hoiab meid turvalise mulli sees see, et me keelest aru ei saa, aga nii sõbralikke ja abivalmis inimesi nii lühikese aja jooksul ja nii suurtes kogustes pole me küll mitte kusagil mujal kohanud. Eks ikka on asju, mis häirivad (liiklus, ülemäärane tähelepanu, hijabi kandmise kohustus, paljudele meie jaoks igapäevastele netiaadressitele pääsemise takistamine), aga need on midagi, mida me muuta ei saa ja niisiis tuleb end kohandada. Muljeid on palju ja neid süstematiseerida keeruline, sestap laotan kõik teie ette üsna nii, nagu tuleb. Aga alustame sealt, kus pooleli jäi...