Indoneesia: Jaava
Jaava on maailma kõige rahvarohkem saar ja seda on näha ning tunda igal sammul. Koduse Eestiga on kontrast väga suur ja kuigi oleme juba harjumas, et maailmas on nii palju inimesi, siis aeg-ajalt see siiski ehmatab. Eriti liikluses.
Namaste!
Tervitust “namaste” kuuleme tegelikult juba alates Indiast, aga eriti palju siin, Nepalis, ja seda kasutatakse nii kohtumisel kui hüvastijätul. Sõna tuleb sanskriti keelest ja tähendab “ma kummardan jumalikkuse ees sinus”. Igapäevaelus ei kasuta ka kohalikud enam sinna juurde käivat kerget kummardust, käed rinna kohal kokku pandud ja sõrmed üles suunatud, see jääb spirituaalsemate toimingute juurde.
Karm Pakistan
Viis päeva relvastatud eskordi saatel sõitmist, enamik neist vanad aeglased tossavad diiselautod. Kümned kontrollpunktid, kus me passide andmed (lisaks ka isanimed ja tsiklite numbrid) püüdlikult kaustikutesse kirjutatakse. Isanimed loeme ette tähthaaval ja mitu korda. Läheb aega, sest meid on viis: itaallased Lisa ja Ema, sakslane Basti bambusest jalgrattaga (tema reisib eskordiautos) ja meie. Kokku saadab meid selle aja jooksul umbes 50 erinevat autot, mõne eskordilõigu pikkus on vaid 3 km. Kuni 10-tunnised sõidupäevad puhkepausideta. Söömata. Vett on nii palju, kui kaasa taipasid võtta, juurde osta ei saa. Kõrb, 38 kraadi. Kuum mootor. Tolm, ving, higi. Magame politseijaoskondades, mitmekesi ühte umbsesse ruumi surutud. Pesta pole kusagil.