Õnneks ei ole kõigil umbes 140 miljonil Jaava elanikul autot, enamik liigub väikeste mootorratastega ja nad teevad seda väga osavalt. Ma ahmin pidevalt õhku, kui lähedalt saab keegi mööda sõita või kui kitsast pilust saab üks mopeed ennast läbi suruda. Vaadatakse ainult ettepoole, mitte keegi ei pööra pead, kui ise kusagile keerama hakkab. Suunatuld ei näidata, pigem vehib tagaistuja käega. Kui üldse. Kasutatakse imbumistehnikat – lihtsalt hakkad sinnapoole vajuma, kuhu sul vaja on, ja oledki saanud kõrvalteele või sealt välja. Kui keegi sulle tagant sisse sõidab, jääb süüdi tema, nii ei tohigi manöövrit tehes kõrvale vaadata, muidu saab teine öelda, et ise keerasid ette, nägid küll, et ma tulen. Pealegi, keegi tuleb siin alati, pole mõtet end selles veendumisega vaevata. 

Teine eripära on see, et sõidetakse väga intensiivselt kuni peatumiseni. On väga sage, et keegi möödub sinust nii, et tükke lendab, ja jääb siis 20 meetri pärast tee äärde seisma. Liiga sage, et see võiks olla mõne üksiku inimese sõidustiil. Meie turvalise sõidu koolitajad minestaksid, kui näeksid, mida tähendab pikivahe Indoneesia liikluses. Olen näinud noorukeid, kes lõbustavad end veoauto tagastangest 10 cm kaugusel sõitmisega. Kui meie jätame eessõitjaga rohkem kui paarimeetrise vahemaa, võtavad seal kolme sekundiga koha sisse seitse mopeedi. Või kui ootad telgjoonel liikudes mõnest aeglasest veoautost möödasõiduvõimalust ja esimesel korral ei lähe, tulevad kohalikud selja tagant robinal su ette, teist võimalust ei anta.  

Kolmas iseloomulik asi on see, et liiklus on üldiselt väga aeglane. Veoautod roomavad 10–30 km/h, aga ega ka sõiduautod naljalt üle 30–40 km/h ei sõida, isegi kui tee on vaba. On muidugi erandeid. Nii võttiski meil Jaava saare ühest otsast teise sõitmine, kui olime Jani ratta uuesti tööle saanud, nädalajagu aega. Lisaks nädal aega Jakartas generaatori kordasaamist oodates ja siis veel kaks päeva Singapuri ja tagasi lennates, et uus viisa saada. Ootasime sellega viimase hetkeni, et olemasolevat viisat võimalikult kaua kasutada ja võtta uus alles siis, kui tõesti kindlad oleme, et liikuma saame. Lisaks sõltus sihtkoha valik sellest, kas Jakartas saadakse generaator tööle või mitte, sest kui mitte, saanuksime lennata Kuala Lumpurisse, et sealt uus generaator osta. Singapuri tahtsime minna sellepärast, et seal elab Jani sõber Jaagup, Kuala Lumpuris me pealegi juba olime. Mujalt kui Jakartast poleks sihtkohti väga valida olnud ja lennud oleksid olnud Jakartas ümberistumisega nagunii. Balini, kus jälle suurem lennujaam, meie viisat poleks jätkunud. 

Indoneesia inimesed on üldiselt väga lahked ja toredad, ainult turismikohtades tuleb olla ettevaatlik, sest seal on ka teistsugust rahvast. Meie esmased halvad muljed on nüüdseks mitmekordselt heaks üle kirjutatud ja vaatamisväärsustest me üldiselt hoidume, seda enam, et ka siin on kohaliku ja turisti piletihinna vahe märkimisväärne, mõnikord isegi kuni 20-kordne. Olen täitsa häbenemata hakanud piletihinna üle kauplema, sest 18 euro maksmine järvevaate eest, kui kohalikult küsitakse 90 senti, on ülekohtune. Üldse hakkab see rahvuse põhjal diskrimineerimine ära tüütama. Kallim piletihind ei taga ingliskeelseid silte või muud infot, kõik on ainult kohalikus keeles. Me pole muidugi ka tavalised turistid, kes kord aastas puhkusereisile tulles saavadki endale rohkem lubada, aga seljakotirändureid ja teisi väikese eelarvega turiste on liikvel ikkagi üsna palju. Nii pole me ainsad, kes Borobuduri templi nägemisest 50 dollari suuruse piletihinna pärast (kahele) on pidanud loobuma. 

Ehk oleme ka ise juba pisut ära hellitatud, sest oleme näinud imelisi orge ja mägesid, koski ja koopaid, templeid ja paleesid, nii et kui mõne vaatamisväärsusega tutvumise eest meie meelest hingehinda küsitakse, jätamegi vahele. Mida aeg edasi, seda vähem oluliseks muutuvad hooned ja tähtsamaks kohatud inimesed ja loodus, millest ei saa kunagi küll. Ainult et loodus on olemas iseenesest, või vähemalt pole inimene seda teinud, nii ei peaks ta selle pealt ka teenima. Kui on ehitatud mõni torn või rajatud teid, keegi hooldab jne, siis on muidugi tasu küsimine õigustatud, aga lihtsalt vaatamise eest ei taha nagu maksta. No vot sellised mõtted on hakanud tekkima ja eks me siis koha peal otsustame, kui väga me seda järve või mäge vaadata soovime ja kui palju me selle eest maksta saame.  

Tunne, kas midagi on kallis või odav, sõltub muidugi kontekstist. Eiffeli torni ja Colosseumi pääs on sama kallid kui Borobudurigi, aga seal maksaks nurisemata. Või noh, nuriseks... natuke. Indoneesia on meie seni käidud riikidest vist küll odavaim. Öömaja kahele võib leida juba 3–4 euro eest ja tänavatoit ühele maksab alla euro. Enamasti müüakse toitu teede ääres toidukärudelt või väikestest alalisema asukohaga putkadest. Kärult saab tavaliselt ainult ühte toitu, putkades on menüü mitmekesisem. Praeguseks on meil välja kujunenud oma lemmikud ja teame täpselt, mida miski toidunimi tähendab, mis kell toidukärud välja ilmuvad ja kuhu nad armastavad koguneda. Ka oskan ma juba indoneesia keeles tellida ja muidugi tänada ning saan aru, kui öeldakse, et on otsas. Puhtust hoitakse küllalt hästi, nii et ebamugav süüa küll pole. Kärupidajal on tavaliselt pakkuda paar plasttaburetti, millel saad toidu valmimist oodata ja siis seal istudes ka süüa. Enamik kohalikke tellib toidu kaasa. Siis pakitakse see mitmekordsesse pabertuutusse, kummiga kinni ja siis veel kahte kilekotti - meil maksaks juba ainuüksi pakendamine rohkem kui siin kogu ports kokku. 

Sellest kõigest tekib muidugi üsna palju prügi ja eks seda ole ikka näha ka. Siin on kombeks nii kella 15–16 paiku oma päevaprügi ära põletada. Aga et seda teevad kõik korraga, on pealelõunati päris raske hingata, eriti kui satub olema sajueelne ilm ja pilved kogu suitsu vastu maad suruvad. Ka sigarette suitsetatakse siin väga palju – see on üks põhjus, miks pigem sööme tänaval kui kusagil warung’is (putka või kohvik), kus õhk on sigaretisuitsust paks. Meile on räägitud, et kui mees ei suitseta, peetakse teda homoks, sestap kõik tõmbavad. Väga paljude sigaretibrändide tehased asuvad Indoneesias ja suitsud on üsna odavad, kuni euro pakk. 

Aga meil on ees veel mitu saart – Bali, Lombok, Sumbawa ja Flores, enne kui Timorile jõuame, nii et hakkame parem minema, ega muidu edasi ei saa. Teile aga seniks mõned Jaava vaated.