Indoneesia poole asjaajamine oli küll pisut keerulisem, sest mina tegin seda ju esimest korda. Nii pidin ma korraga olema laevalael kohvreid tsiklilt maha võtmas, immigratsiooniametis sisenemise templit passi saamas, oma asju läbivalgustuslindile viimas ja sealt võtmas, pagasit tagasi rattale panemas, tsiklit mööda kitsast käiku läbi reisiterminali tänavale lükkamas ja Carnet’d tembeldamas, sest iga vastava ameti asjapulk mind just sinna kiskus või ajas. Kõigega mul samaaegselt hakkama saada ei õnnestunud ja nii korjasin pooled oma asjad pärast üles terminali eest, kuhu need viidud olid ja kus need nüüd valveta vedelesid. Läks õnneks, kõik oli alles, aga seni kõige raskemat piiriületust üksi teha oli üsna närvekõditav. Jani ma järgmisel päeval aidata ei saanud, sest mind ei lubatud reisiterminalist edasi, ta pidi ka kõik ise läbi tegema. 

Esimeste päevade muljed ei olnud eriti toredad: kuni ma Janil vastas käisin ja tsikkel parklas ootas, varastati jälle lenksu pealt üks mu armsatest suveniirpaeladest – ostan igast riigist ühe iseloomuliku (mis ei maksa ju palju, aga on mulle emotsionaalselt väärtuslik), internetikaarti meile ei müüdud (kas ei osatud või ei tahetud), liiklus oli jälle hull (Sumatra on rahvaarvult 5. saar maailmas), teed kehvapoolsed, toit taas terav ning inimesed, kellega kokku sattusime, üsna pealetükkivad ja omakasupüüdlikud. Aga noh, natuke kohanemist, teistsuguseid kohti, teid ja inimesi ning kõik oli hästi jälle. 

Indoneesia erineb seninähtust dramaatilisuse poolest: siin on ürgdžunglit, tegutsevaid ja uinuvaid vulkaane, vulkaanilise tekkega järvi, kraatrijärvi, palju jõgesid ning muidugi võimsat ookeani. Oma osa on ka vaatemängulistel süngetel äikesepilvedel ja rajudel sadudel, sest vihmaperiood ei ole veel päris lõppenud. See tähendab, et on niiske, väga niiske. Ja ka väga palav. 

Kulgesime tasapisi mööda Sumatrat järgmise, Jaava saare poole, kuni ootamatult avastasime, et oleme Indoneesias veetnud juba 10 päeva oma 30-päevasest pikendamisvõimaluseta viisast, aga oleme ikka alles esimese – tõsi, meie Indoneesia teekonna kõige suurema – saare keskosas. Aga meil on ees veel palju saari! Idapoolseimale, Timorile, kust tahame rattad Austraaliasse laevatada, on ikka veel mitu tuhat aeglast kilomeetrit ja palju praame, kusjuures mõni neist käib ainult korra nädalas. Lisasime pisut tempot, st tegime pikema ja pisut intensiivsema sõidupäeva, ja kohe oli tulemus käes – Jan tegi meie matka esimese tõsisema avarii, kus õnnetul kombel sai viga 19-aastane tüdruk, kes löökaugust oma mopeediga möödapõiget tehes Jani kohvriga põrkus ja kukkudes rangluu murdis. Õnneks oli tal kiiver peas, seda siin väga kanda ei armastata, muust turvavarustusest rääkimata. Jan jäi püsti, aga kohver lendas küljest ja sai kannatada ning ta ise oli muidugi üsna ehmunud. 

Me ei teadnud, kuidas peaksime käituma, sest politseid ega kiirabi ei tahetud kutsuda, küll aga nõuti enda kätte meie passe. Mulle tundus see kõik väga vale ja kuigi valitses suur segadus, kannatada saanud tüdruk istus tee ääres maas ja meie asjad olid mööda teed laiali, minu tsikkel ühes ja Jani oma teises kohas, rahvast oli kümne sekundiga kohal sadakond ja liiklus hangus, jäin rahulikuks ja nõudsin, et kutsutaks politsei, kiirabi ja tõlk ning siis me näitame oma passe ja teeme kõik nii, nagu vaja. Kui olime veendunud, et tüdrukuga on enam-vähem (rangluumurd siis veel teada polnud, aga käed-jalad liikusid, ta oli kontaktne ja tema eest hoolitseti), korjasime oma asjad kokku ning läksime lõpuks kohalesaabunud politseiga kaasa.  

Selgus, et Indoneesias lahendatakse asju läbirääkimiste teel, kuigi kui me oleks tahtnud, oleksime võinud ka kohtusse minna. Selle jaoks meil loomulikult aega ega tahtmist polnud. Juttu muudkui veeretati, kohal oli tüdruku isa ja hiljem veel teisigi pereliikmeid, hulk politseiametnikke, pealik rääkis ja tõlk tõlkis, söödi lõunat ja joodi kohvi, kõik olid viisakad, rahulikud ja sõbralikud ning lõpuks päädis asi rahalise nõudega. Kuigi seda loeti õnnetuseks, millel süüdlast polnud, pidime meie maksma 100 euro väärtuses ruupiaid mopeedi remondiks. Tüdruku operatsiooni ja haiglakulud maksab tema kindlustus. Konsulteerisime kohaliku mootorratturi Rialiga, kellega oleme sotsiaalmeedia vahendusel kontaktis olnud ja Indoneesia kohta palju väärtuslikku infot saanud – tema pidas seda väga heaks lahenduseks ja nii me siis nõustusime. Maksime perele politsei nähes raha peo peale (kahtlustan, et mingi osa sellest läks hiljem ka politseile), kõik pildistati üles, politsei koostas akti, et meil üksteise vastu nõudeid pole ja seitse tundi pärast õnnetuse juhtumist läksime vastastikku kõike head soovides laiali. Kannatanu Ayu igatahes lisas Jani ise Facebookis oma sõbraks ja tema pere jälgib nüüd meie teekonda. 

Aga sellega polnud Sumatra üllatused veel otsas. Paari päevatee kaugusel Jaava saarest hakkas jälle jukerdama Jani tsikli generaator, mille olime just 2000 km tagasi Kuala Lumpuris vahetanud. Üks päev laadis akut, teine päev mitte nii väga. Vedasime end paari akuvahetusega Jaava praamile ja jõudsime kolmanda päeva hommikul kell 1.30 Jakartasse, kus me nüüd juba mitmendat päeva asju ajame ja ootame uudiseid generaatori kohta, mis on mototöökoja omaniku Riali vahendusel kellelegi ümber mähkida antud. Siin ei ole jälle ülearu palju suuri tsikleid, BMWsid kohe üldse mitte, ja nii sõltume sellest abist, mis saada on. Viisa aegumiseni on jäänud veel 10 päeva ja pikendada seda ei saa. Siinne immigratsiooniamet soovitas Indoneesiast välja ja kas või samal päeval sisse tagasi lennata ja niimoodi uus viisa saada. Peamegi seda tegema, sest seiklus tahab ju seiklemist, järgmised saared avastamist ja Austraalia kohalejõudmist.