Taid saime korra sisse hingata, kui Myanmarist Laosesse läksime ja pidime ühe päeva Tais sõitma. Teed olid siledad ja laiad, igal pool kenad kohvikud, kuigi meil nende jaoks siis aega polnud, kiire wifi haiglas, kus Tai juhilubade saamiseks meie vererõhku mõõdeti – nagu päris! Nüüd kõik jätkus, aga saime seda nautida ka. Tai on selles mõttes vahva maa, et siin on tore, kui sul on palju raha – siinne luksus on tõesti külluslik –, aga täpselt sama tore on siis, kui sul nii palju raha pole, sest rannad on ilusad ikka ja toit maitseb sama hästi nii siis, kui oled selle eest maksnud 15 eurot ja söönud koos teiste valgete inimestega valgete laudlinadega restoranis, kui siis, kui maksid 1,5 eurot ja sõid koos kohalikega plastnõudelt. Üle väga pika aja nägime ka rikkalikku kaubavalikut, nii et ühes poes kolme sorti Kreeka jogurtit nähes hakkasin peaaegu nutma. Muidu hea, kui mõne keemiarohke topsikese leiad kusagilt. 

Väga palavaks läks jälle, nii 33–34 kraadi kanti, ja telgis magama väga ei kippunud, ei sattunud nagu ühtegi sellist kohta ette ka. Paar korda mõtlesime teelt maha keerata ja järele vaadata, aga teeäärsed tulekahjud, mille ulatust me ei näinud, olid üsna sagedased. Ei tea, kas meelega, et ei viitsitud niita või autoaknast visatud sigaretikonist... Ei tahtnud sellega riskida, et tuli meid võtab, kui me seal kusagil eemal telgime. Pealegi pole teeäärsed motellid ülearu kallid ja linnadest leiab ka odavama toa, kui pisut otsida. 

Kõik on puhas ja korralik, linad alati vahetatud. Indias, Nepalis ja Pakistanis magasime pea alati oma magamiskottides, kuidagi ei kutsunud hotelli linade vahele pugema. Mõnikord tundus, et neid vahetati viimati pool aastat tagasi. Aga alates Myanmarist on sellega hästi. Ka Laoses hoiti väga puhtust. Sellise välistemperatuuri juures ei ole enam oluline, kas sõidupäeva lõpus on sul võimalus end pesta sooja veega. Sobib ka külm dušš, mis pole pealegi väga külm, sest tuleb tavaliselt katusel päikese käes soojenevast tünnist. Enamasti on duširuumides siiski elektrilised jooksva vee soojendajad, mida meil kasutatakse vist ainult mõnes vähem vett tarbivas köögis nõudepesuks. 

Motellidega on veel selline lugu, et seal saab tuba võtta ka kolmeks tunniks, noh, kui on vaja mõne kena inimesega omaette olla. Olin kusagil kolme-tunni-silti näinud, aga see läks ühest silmast sisse, teisest välja, ja nii oli ühes motellis Tai alguspäevil ikka hulk aega jauramist. Ukse peal olid hinnad 250–450 bahti. Mina näitasin näpuga 250-le, et tahame odavamat tuba, taikeelne tädi tõstis selle peale püsti kolm sõrme. Mina sain sellest aru, et meile kui välismaalastele on teine hind – tuleb ette paraku – ja peame maksma vähemalt 300. Võttis aega, enne kui mul kokku kleepis, et kolm sõrme tähendab kolme tundi, mitte 300 bahti. Terve öö eest tuli ikka 450 maksta. Hindade üle Tais kaubelda ei saa. Ehk saab ka, aga kui olin mitu päeva üritanud ja ei õnnestunud, siis pärast enam ei proovinud. Turismikohtade läheduses turgudel kindlasti tuleb kaubelda, aga sinna me eriti ei sattunud. 

Tai inimeste sõbralikkus ja pingeta olek on üldteada, nii et ega siia palju lisada ole. Väga kena oli see, et kui astusime sisse mõnda külalistemajja, mis meie jaoks liiga kalliks osutus, juhatati meid lahkesti järgmisse kohta, kus odavamad toad saadaval. Seda juhtus korra ka Indias, et tahtsin ühest teeäärsest putkast banaani osta, aga mulle ei müüdud, sest banaanid polnud veel päris valmis, vaid saadeti üle tee konkurendi juurde, kelle banaanid olid küpsed. Muidu üldiselt inimesed ei hooli väga, mis sust edasi saab, kui sa neilt ei osta. No ja miks nad peakski, eks. 

Kui me juba Tais olime ja parasjagu ka rannapuhkuste hooaeg käimas, siis võtsime sellestki oma osa, kuigi ega me eriti paigal püsinud. Päevake siin, teine seal, korra pikemalt Ko Samui saarel, aga ka siis tegi Jan tsiklitele hooldust: üks päev õlivahetus, teine päev rehvivahetus... Meil oli järgmine 10 000 km täis saamas ja oli aeg. Jani ratta rehvid olid ka päris otsas, aga saime Bangkokist asemele just need rehvid, mida tahtsime. Ja sobiva mootoriõli ka, sest Tais on suuri tsikleid palju. Kui muidu metropole väldime, siis seekord pidime varude täiendamise pärast sisse keerama ja esimest korda pärast Türgit sai isegi valida, mis õli ja mis rehvid. Muidu võtad seda, mida on. Lisaks saime Bangkokis korda teha Jani ratta alt juba ära võetud katkise Touratechi amordi, sest juhtumisi on seal nende esindus. Jani tsikkel sai Laoses alla uue Hyperpro amordi, mille Ahti meile kodust saatis, nii et nüüd on meil üks amort varuks. 

Tai oli meie jaoks puhkus, sest kõik oli lihtne ja enamasti üsna arusaadav. Aga aeg lendab, eriti kui on hea olla, ja isegi kui ei taha, peab end edasi sundima. Meie järgmine sihtkoht oli Malaisia, kuhu kiirustasime pisut ka selleks, et kohtuda sõber Ashiga, kellest lahkusime Katmandus, kui ta oma tsikli sealt Kuala Lumpurisse lennutas. Nüüd on ta Malaisias ja Indoneesias mõne kuu vihmade ja üleujutuste kiuste rännanud ning hakkab oma tsiklit Austraaliasse laevatama. Kuni konteiner üle mere saab, käib ta jalamehena Bruneis ning lend läheb läbi Kuala Lumpuri, kus ta meiega kohtumiseks päevakese aega võtaks. Kuigi Malaisias jätkuvad ilusad rannad ja on ka loodust, mida imetleda, tegime enne Kuala Lumpurisse jõudmist ühe paaripäevase peatuse hoopis linnas – Penangi saare pealinnas George Townis, mis oli küll täitsa vaatamist väärt koht. Jani mootorratas jukerdas tuttavlikult ning oli oht, et kohe kärssab läbi ka tema tsikli generaator. Läks aina palavamaks ja niiskemaks ning saime krae vahele oma rännutee teise tõsise saju. Vihmaperiood siinkandis ei ole veel lõppenud. 

Et elu liiga lihtne ei oleks, vaevame ette pead Malaisiast Indoneesiasse saamisega. Kõige lühem oleks minna Kuala Lumpurist otse juba Indoneesiale kuuluvale Sumatra saarele, aga Malaisia mandriosa ja Sumatra vahel liikuvad praamid võtavad peale ainult inimesi, mootorsõidukeid mitte. Siis on võimalus laevatada tsiklid mandri-Malaisiast Kalimantani saarele, ise järele lennata ning ületada piir seal, aga sedakaudu laevatamine võtab mitu nädalat. Variant on laevatada ka Singapurist – hiiglasuur sadam ju –, aga Ashi kogemusest teame, et juba tsikliga Singapuri saamine on väga keeruline. Selleks on vaja järjekordset luba (kleeps kohalikust autoklubist), mida saab nii, et kui oled linnriiki sisse tulnud, paned oma tsikli treilerile, käid näitad seal klubis ette ja lähed siis piirile viimase templi järele tagasi. Teda igatahes ilma kleepsuta edasi ei lastud ja Singapuris treilerit rentida ei ole just taskukohane ettevõtmine. Nagu ka trahvid, näiteks 1000 dollarit sülitamise või prügi mahaviskamise eest. Mis ongi nagunii nõme, aga pole teada, kuhu sel nõmeduse skaalal paigutub ilma loata tsikliga Singapuris ringisõitmine. 

Et mul hakkab nüüdseks kõrvadest auru tulema, kui sõna “luba” kuulen, kriipsutasime Singapuri kohe maha. Ajakulu pärast Kalimantani ka. On kuulda ühest sibulalaevast (onion boat), mis võtab tsikleid peale, aga see käib päris harva ja läheb pealegi Penangist, kust me oleme juba ära tulnud. Siiski on vihjeid, et see ainult reisijaid vedav praam Kuala Lumpuri lähedalt Klangi sadamast võtab ka mootorrattaid peale. Võrreldes muude hindade ja elatustasemega on Indoneesiasse saamine kallis igal juhul ja otsustada tuleb mitte selle üle, kui palju see maksma läheb, vaid kui palju aega on meil sellele kulutada. Odavama ülesaamise võidu sööks ära elamine tsiklite saabumist oodates nagunii. Ja aega enam pole, sest aprilli keskpaigaks Austraaliasse jõudmiseks (ma lubasin oma lapsele!) peame edasi liikuma, ja nii otsustasime ühendust võtta agendiga, kes selle reisijatepraamiga majandab. Agent ajas päevade kaupa häma, lõpuks sõitsime sadamasse lihtsalt vaatama, mis värk on, ja enne kui jõudsime "Malaisia" öelda, oli minu tsikkel reisijate praami katusel ning mina salongis teel Indoneesia poole. Jan tuli järele järgmisel päeval, sest kahte tsiklit kapten nõus peale võtma polnud. Ja juhtuski jälle nii, et polnud veel õieti isu täis, kui juba pühkisime Malaisia vihma oma õlgadelt ja tervitasime musta seinana Indoneesias terendavaid äikesepilvi.