Saabusime Austraaliasse teadmisega, et laev, mis pidanuks Dilist meie tsiklid juba mitu päeva tagasi peale võtma, pole sinna veel kohalegi jõudnud. Olime nagu Vladimir ja Estragon, kes iga päev puu all Godot’d ootasid – kas ta üldse tuleb ja millal... Enese ülespoomist me siiski ei kaalunud, aga ma pean seda ootamiseasja ikka veel palju harjutama. Aina lähenes päev, mil Jani ema-isaga nii umbes 2000 km kaugusel Broome’i linnas kohtuma pidime. Ja kuidagi poleks tahtnud sinna mööda kiirteed kimada, silmad ruutus peas.

Me tõesti ei uskunud, et Laosest Taisse omal käel sisenemine ilma maanteeameti loa ja giidita nii lihtsalt läheb. Mõtlesime ju ainult üritada, nagunii saadetakse tagasi. Ja siis sõidame Kambodžasse, et sealt kindla peale õnnestuda. Meil on kas väga palju õnne või on kõik foorumid mingit jama täis. Mõlemad variandid on võimalikud ja võivad esineda ka samaaegselt.

Hilisõhtune piiriületus ja öömajaotsing pärast pikka ja kurnavat Taist läbikihutamise päeva said leevendust kohe, kui olime söönud oma esimesed kohalikud toidud. Need olid pööraselt maitsvad ning muutsid vaimustuseks meie senise kõhkleva suhtumise sotsialistlikku riiki, kuhu nüüd keset ööd olime saabunud.

Saime Myanmari ainult natuke nuusutada, aga meile see väga meeldis. Et seda riiki saab oma sõidukiga läbida ainult korraldatud tuuri käigus ja rändurid kulude jagamiseks seetõttu koopereeruvad, reisime siin koos venelaste Ljudmilla ja Artjomiga, kes sõidavad ümber maailma Dacia Dusteriga.