Austraalia piiriületus ilma tsikliteta oli palju keerulisem, kui me arvasime. Meid paluti kõrvale nii passikontrollis kui tollis, ja oli päris palju seletamist, kuidas ikka nii, et me ainult kahe väikese seljakotiga siia mitmeks kuuks tuleme. Aga meil olid tsiklidokumendid kaasas ja saime tõendada, kuidas asjalood tegelikult on. 

Meid võttis vastu nii keeleliselt kui kultuuriliselt arusaadav keskkond, mis vahelduseks päris tore oli, head ja tühjad teed, nutmaajavalt rikkalik kaubavalik (läksime esimesel korral juustude ja jogurtite osakonnas täitsa liiale), Aasiast tulija silmis pööraselt kõrged hinnad, millega olime Dilis jõudnud küll pisut kohaneda, ja palju silte. Kohutavalt palju silte! Siin on sildid iga asja jaoks, kõik on ära reguleeritud ja kui sa selle järgi ei käitu, ähvardatakse trahviga. Proovisime siis püüdlikult, sama kätt ja jalga käies, asjadega hakkama saada. Inimesed on siin jälle ahhetamapanevalt lahked ja vastutulelikud, nii et kui ametnike napp tööaeg, üleüldine ülereguleeritus ja ehmatavalt kallid hinnad välja arvata, on siin täitsa tore olla. Hindadega harjub, silte õpid mitte nägema ja ametnikega väga palju kokkupuutumist õnneks pole. 

Darwinisse jõudes saime veel ämbritäie külma vett kaela, kui kapten Sparrow teatas, et tema siiski sel päeval kohale ei tule, kuna oli juba teada, et meie konteiner jõuab hiljem. Lendurina on tal lihtne lennupileteid ümber vahetada või uusi osta, sest ta saab neid päris soodsalt. Meil aga oli paanika, sest üks konteiner, üks saadetis, ja me ei teadnud, kas saamegi ilma kapteni dokumentideta asja ajama hakata, mis konteineri saabudes tsiklite kättesaamist oluliselt kiirendanuks. Õnneks siiski saime, ja kukkus välja jälle nii, et kui kapten nädal hiljem kohale saabus, olime meie kogu eeltöö ära teinud ja ta sai oma tsikli samal ajal kätte kui meie. Küll mõnel ikka veab! 

Aga et mitte niisama ühe koha peal passida ja oma Airbnb toas – tõsi, väga mugavas – oodates küüsi närida, rentisime kõige väiksema matkabussi ja läksime Darwini lähedal asuvate loodusparkidega tutvuma. Laadisime oma autokodu külmakasti toitu täis ja suundusime esmalt väheasustatud Kakadu parki, mille kaks põhinumbrit on krokodillid ja aborigeenide kunst. Kaljujoonistusi nägime palju, krokodillidega olid lood kehvemad. Olime otsustanud, et raha eest ei vaata mitte üks dill, ja nii jätsime vahele lihatüki peale jõest välja hüppavad krokud ja muud kallite tuuride käigus ette näidatavad elukad. 

Jõgede lähedal jälle omapäi ei lubatud käia, ründavate krokodillide eest hoiatavad karmid sildid olid igal pool väljas. Vihmaperiood oli just lõppenud ja veetase veel kõikjal kõrge, nii et enamik neljaveolistele mõeldud teid pargi sügavustesse olid üldse suletud. Hea, et me džiipi ei rentinud, oleks täitsa asjata olnud. Küll aga saime korraldada võistluse, millisel laagriplatsil oli rohkem sääski. Ma pole neid mitte kunagi oma elus nii suurtes kogustes kohanud ja loodan, et enam ei kohta ka. Kratsimisest katkiseid jäsemeid ravin praegugi, mitu nädalat hiljem. 

Tagasiteel peatusime ka Litchfieldi pargis, kus käiakse koskede ja looduslike mageveebasseinide pärast. Seal oli temperatuur mõnevõrra jahedam ja sääski polnud peaaegu üldse. Aga ka seal on krokodille, kes tulvavee ajal kaugele jõgedesse toidu järele on tulnud, nii et igal pool ujuda veel ei saanud. Pargivahid teevad öösiti seiret, kas punaseid silmi on vee kohal luuramas näha, ja kui enam tükk aega pole, lubatakse inimesed basseinidesse. 

Juba matka lõpus ühe kena jõe ääres ööbides tutvusime Pete’iga, kes oma perega meie kõrval nädalavahetust veetis. Selle tulemusena oli meil viimasteks öödeks telk, kus sai oluliselt jahedamalt magada kui mootorist kuumaksköetud matkabuss seda oli, Darwinisse tagasi jõudes saime ühes Pete’i ehitusjärgus korteris tasuta elada, ta andis meile kasutada oma tütre auto ja niisama lustimiseks veel kaks jalgratast. Lihtsalt sellepärast, et me paistsime korralike inimestena ja ta saab väga hästi aru, mis vahe on turistil ning ränduril. Ehh! Ei saa öelda, et meil ei vea, eks. 

Kui olime kuus päeva parkides rännates aega parajaks teinud, saabusid ka tsiklid, aga vaatamata juba enne konteineri saabumist korda tehtud dokumentidele ja agendi julgustavatele sõnadele, et rattad näevad väga puhtad välja, ootasime ikka veel viis päeva, enne kui kõik ametnikud, kes tahtsid meie tsikleid näha, jõudsid neid vaatamas käia. Viimase, karantiiniinspektsiooni jaoks paluti meid kohale aru andma. Ülevaatused olid määratud alates reede lõunast, kõikidele tsiklitele eraldi pooleteisetunniste vahedega. 

Läksime nagu eksamile – peod higised ja kõhus keeramas, sest sellest sõltus, kas saame veel enne nädalavahetust teele või mitte. Kas meie rattad ja varustus on piisavalt puhtad või saadetakse kõik uuesti pessu? Isegi kui kõik on korras, oli viimane takistus enne teeleasumist tsiklite kohalikus ARKis registreerimine, milleks tuli eelnevalt netis aeg broneerida. Tegin seda ehku peale kolmapäeval, kui karantiinist polnud veel midagi kuulda, ja võtsin igaks juhuks viimased vabad reedesed ajad. Nii jäi minu ratta karantiiniülevaatuse ja ARKi vahele vaid napid kaks tundi, Janil olid kahes eri kohas kohtumised juba samal ajal. Lisaks asus ARK sadamast 30-minutilise sõidu kaugusel. Tundus võimatu missioon, aga lootsime imele, sest Jani vanemad olid juba Austraalias ja pidid esmaspäeval meile poolele teele vastu lendama, et saaksime siis koos Perthi tagasi rännata. Meie aga olime ikka veel Darwinis ega teadnud, kas saame üldse liikuma.

Ja ime sündis! Karantiiniametnikud vaatasid esimese pooleteisetunnise aja jooksul üle kõik kolm ratast ja kõigi varustused ning jäid väga rahule. Jõudsime ka arve tasuda, minu tsiklil sealsamas karantiininurgas piduriklotsid vahetada, lahtikistud asjad kuidagimoodi kohvritesse suruda ja saabusime täpselt õigel ajal ARKi, kus paluti meil ette näidata pidurid, tuled ja viled. Siis veel poolteist tundi paberimäärimist ning olimegi vabad! Juhhuu!!!