Gibb River Road
Olime sellest 660 km pikkusest otseteest Derby ja Kununurra-Wyndhami ristmiku vahel kuulnud räägitavat kui eriti ekstreemsest rajast, kus on väga treppis kruusa- ja pinnasteed. Lisaks tuleb läbi sõita jõgedest, kus luusivad ringi kurjad krokodillid, kes söövad kõike, mis liigub, suurusest olenemata. Vaatasin teeleasumise eel Gibb River Roadi suurimast jõeületusest mõned hirmutavad videod ja otsustasin, et ... ei lähe ikka, liiga õudne. Või see, läheme. Vist. Eijaa, ikka läheme! Mhmh, kindlasti lähme!
Mööda asfalteeritud maanteed nr 1 oleks kilomeetreid 200 rohkem, aga seiklusi seevastu palju vähem. Kuna asustust sel kunagisel karjavedamisteel eriti pole, manitseti kõikides allikates kaasa võtma veel vett ja toitu, veel bensiini ja veel varu-rattaid. Mobiililevi pole juba linnadest väljas põhimaanteedelgi kõikides kohtades, sellisest kõrvalteest rääkimata. Tankisime siis igaks juhuks täis ka Jani tsikli lisapaagi, mis annab meie oma paakide umbes 400 km-le kahepeale 450–500 km lisaks, ostsime kaasa ühe 10-liitrise veekanistri ja mõne päeva toidu ning asusime teele.
Esimesest päevast Darwinist lõuna poole sai üks väga pikk sõidupäev – 650 km. Rõõm kellestki mittesõltumisest ja teelolemisest oli nii suur, et lausa lendasime. Põhjaterritooriumil lubatud 130 km/h ja sirged laiad teed aitasid sellele muidugi natuke kaasa ka.
Kununurras ostsime suveniiripoest Gibb River Roadi kaardi, sest pädevam külastus-keskus, kust lootsin kaardi ja tee olukorra kohta infot saada, oli nädalavahetuseks suletud. Me ei teadnud tegelikult sedagi, kas tee kogu ulatuses lahti on. Kununurra pargis saia nosides ja kaarti uurides möödus meist juhuslikult üks seal elav eesti paar, kes tsiklite numbreid nähes meid eesti keeles tervitas ja arvas, et kuna juba kolm kuud pole sadanud, peaks tee lahti olema küll ja mõned lõigud on kuuldavasti isegi ära tasandatud. Seda tehakse igal aastal enne hooaja algust ja siis uuesti millalgi augustis, kui teed on jälle hullusti treppi sõidetud. See andis meile lootust, et teed on tegelikult head, veetase jõgedes juba madalam ja turiste veel väga pole, sest põhihordid saabuvad juunis-juulis.
Kui ma siis lõpuks kolmandat jõge nägin, küsisin Janilt, kas meil ikka on nii väga vaja sinna El Questrosse minna. Aga oli juba hämar ja kuhugi tagasi polnudki tegelikult sõita. Ööbida mujal kui ametlikel platsidel jälle ei tohtinud ja El Questro Station asus kohe jõe teisel kaldal. Ega's midagi, vaatasin, kuidas Jan läks ja sõitsin siis südame kloppides järele. Kui olin kukkumata teisele kaldale saanud, värisesin minutikese - vaprusest ikka - ning seadsime end siis laagriplatsil sisse.
Hommikul pidime sama teed tagasi minema, et uuesti Gibbile välja saada. Pool ööd pabistasin, kuidas jõeületus välja tuleb, sest need lahtiste suurte kivide ja sogase veega jõed ei ole just minu lemmikute hulgas. Tegin plaani, kuhu panna passid ja muud asjad, mis märjaks ei tohi saada, sest eelmisel päeval unustasin kõik lahtiselt paagikotti. Küllap mõtlesin sellele liiga intensiivselt, sest passid olidki hommikuks märjad - paagikotis, mis pea alla sättisin, oli ka veekott voolikuga, mille huulikust vajutamise peale muudkui vett kotti voolas. Noh, vähemalt passide märjakssaamise muret enam polnud.
Teist korda oli see jõgi igatahes juba palju lihtsam ületada. Nagu ka järgmine, kust eelmisel õhtul ise ei julgenud läbi sõita.
Teadsin, et sel päeval on ees veel vähemalt üks Pentecosti ületus, mille kohta olin enne videoid vaadanud ja mis mu kujutlustes sügavaks, kärestikuliseks ja vähemalt kilomeetri laiuseks muutus, krokodillid delfiinide kombel lainetes hullamas. Tegelikkuses nägi asi välja pisut leebem: sügavust oli kohati ehk 50-60 cm, vool ära ei kandnud, laiust oli umbes 150 meetrit ja krokodillid hullasid vist kusagil mujal.
Jan läks esimesena ja kuigi tema minek ei olnud ehk eriti elegantne, oli see igatahes väga tõhus ja üle ta sai. Ma unustasin end teda vaatama ja noh, kaamera pilt läks siis natuke lappama. Sorry.
Ja siis oli minu kord. Naelutasin pilgu teisele kaldale, panin käigu sisse ja hakkasin minema. Läkski väga hästi, aga kui lõpuni oli jäänud ehk paarkümmend meetrit, tuli sügavam koht, mida jõllitama jäin, no ja siis juhtus see, mis pidigi...
