Hommik oli õhtust veelgi targem (st toidud veelgi paremad), inimesed naeratasid lahkelt ja püüdsid meist aru saada, ilm oli soe ja päike paistis, Mekong voolas... ja meil polnud ühtegi plaani. Viimased nädalad enne Laosesse jõudmist olid olnud üpris intensiivsed ja nii ei jõudnud ma suurt midagi ette vaadata ega mõelda, et kuhu edasi. Noh, lõuna poole ikka, aga kas otse või ringiga? 

Myanmari-Tai tuuri viibimine pani meid natuke aega arvutama ja hakkame aru saama, et lubatud jõudmine Austraaliasse aprilli keskel võib muutuda kahtlaseks, sest teele on lisaks olematule ühendusele Malaisia ja Indoneesia vahel ning aeglasele meretranspordile Austraaliasse veeretatud veel üks takistus. Vahepeal on selgunud, et ka meie järgmine sihtkoht Kambodža nõuab oma sõidukiga riiki sisenemiseks luba, mille väljastab nende turismiministeerium vahelduseks täiesti tasuta. Aga et asi ei oleks liiga lihtne ega loogiline, tuleb seda luba minna isiklikult taotlema Kambodža pealinna Phnom Penhi, no ja et oma tsikliga sisenemise luba veel ei ole, siis kas bussiga või hääletades või lennukiga, jättes ratta Laosesse ootama. Loa saab kindlasti ja 3–8 päevaga, aga ole täitsa ja mõtle välja, mis kuupäeval sa siis sisened ja väljud, sest ilma seda teadmata luba ei saa. Ja piiril pead olema täpselt siis, kui ütled end seal olevat. 

Miks me siis üldse Taist ära tulime, võite küsida, seda enam, et meil oli olemas kauaoodatud luba riiki mootorrattaga siseneda. Sealt saaks ju otse ja kiiremini Malaisiasse, kuhu me lõpuks nagunii minema peame, et edasi Indoneesiasse saada. Lisaks loale, mida väljastab Tai maanteeamet litsentseeritud turismibüroo kaudu, tahab see turismibüroo müüa sulle hirmkallist tuuri ja seob need kaks osavalt kokku, nii et luba sa ilma tuuri ostmata ei saa. Enamik rändureid ei taha osta kallist ekskursiooni, mida saab väga edukalt endale ka ise korraldada, ja meie ei ole erandid. Väidetavalt on kogu see lubade asi tehtud selleks, et kontrolli alla saada hiinlased, kes Tais muidu oma autodega agressiivselt ringi kihutavad ja inimesi surnuks sõidavad. Kannatavad aga kõik oma sõidukiga riiki siseneda soovijad. Kusjuures miski ei takista ei hiinlastel ega ka teiste rahvuste esindajatel kohapeal mopeed või auto rentida ja siis ikkagi liikluses hullu panna. Mingit luba pole vaja. Selle korra üle pikemalt mõtisklema jäämine ajab juhtme kiiresti kokku, nii et las ta jääb.

Aga. Kuuldavasti saab Taisse sisse ja seal rahulikult rännata ilma luba ja ekskursiooni ostmata Kambodžast. See ongi minu avantüristlik plaan, mille tõttu Taist esimesel korral ühe päevaga lihtsalt läbi kihutasime. Veel natuke aega tagasi olla Taisse kindlasti saanud ka Laosest, aga nüüd murravad hiinlased sisse siitkaudu ja enamik omal käel tulijaid saadetakse piiripunktidest tagasi. Mõnel üksikul õnnestub hea õnne korral sisse lipsata ja seda jagatakse rändurite foorumites kui suursündmust ning arutatakse siis privaatsõnumites, et mis piiripunkt, mis kell, mis sokivärv ja muud üksikasjad.

Kuna siin Aasias muutuvad reeglid iga tunniga, on ilmselt veel ainult lühikese aja küsimus, millal ka Kambodžast enam Taisse loata ei saa. Kui me end Kambodžasse n-ö kinni sõidame, on ainus variant ikkagi Taist Malaisiasse giidiga minna ja kogu loa saamise kadalipp samuti korra veel läbi teha. Küllap saaks lasta end kuhugi ka laevatada või lennutada, aga seda varianti tahaks kasutada ainult siis, kui maa peaks tõesti otsa saama.

Niisiis võtame suuna Kambodža poole ja meie ümber on jätkuvalt kaunid maastikud, head teed ja vähe autosid, inimesed on ikka lahked, diskreetsed ja lõbusa olemisega ning toit läheb aina paremaks. Prantslaste pärand tähendab minu suureks rõõmuks muuhulgas ka lehttaignast kondiitritoodete sagedat esinemist. Laose karstiline maastik aga tähendab Jani suureks rõõmuks koobaste sagedat esinemist. Püüame jääda mõõdukaks mõlemal rindel, kulgeme mõnusas ja rahulikus rütmis, kuni meil tekib ootamatu mõte minna ikkagi Tai piirile õnne proovima...