Siin me nüüd oleme, ühes neist paljudest – Lõuna-Ameerika mandri kõige lõunapoolsema tee kõige lõunapoolsemas otsas. Siin ei ole silti, mille juures pilti teha ega linti, millest läbi sõita, orkestrist, šampanjast ja ilutulestikust rääkimata. Oleme vaid meie, me kaks tsiklit ja telk ning kaunis Tulemaa loodus tundra ja Andide viimaste mäestikega. Ja üks mereväebaas ja üks rantšo, kus küll ühtegi inimest liikumas näha pole. Atlandi ookean, mille ääres jälle oleme, lõhnab tuttavalt-kirbelt adru järele.