Kogu kevadel alanud matka sündmuste jada – koroona põdemine, tehnilised viperused, inimestega kohtumised, plaanide muutumine ja muutmine – tõi mind kokkuvõttes kogu Ilmaringi minu jaoks kõige tähenduslikuma ja mõnes mõttes ehk kõige tähtsamagi seiga juurde: mul õnnestus juhuslikult osaleda indiaanlaste neli päeva kestnud päikesetantsu tseremoonial, sest sattusin õigel hetkel olema õiges kohas ja õiges meeleolus, et üldse julgeda end sinna küsida.

Jep. Kaks aastat ja kolm süsti hiljem ning kümneid kordi lähikontaktsena haigestumisest pääsenud, aga päev enne Kanadasse sisenemist andsin positiivse koroonaproovi. Muidu ei pea vaktsineeritud Kanadasse minnes end enam testima, aga sain sama päeva hommikul Q-lt teate, et ta ei tunne lõhna ega maitset, käis testimas ja on koroonas. Kui ma tema juurest lahkusin, oli ta tõbine ja tundsin ise ka, et hakkan jääma, aga ei midagi väga hullu, natuke köhisin. Jan jäi minust veel Q juurde mingeid juppe ootama ja pidime temaga kohtuma mõne päeva pärast Seattles Q venna Quinni juures, et sealt järgmisel päeval koos Kanadasse minna. Hiljem selgus, et põdesin koroona läbi nende nelja päevaga, kui üksi telgiga rändasin, ja paar päeva kulus peale ka. 

Niisiis. Kümme päeva tagasi pühkisin Eestimaa õietolmu õlgadelt ja lendasin tagasi Ameerikamaale, et koroonapiirangute tõttu 2020. aasta augustis pooleli jäänud matkaga jätkata. Vahepeal  reisis minu Californiasse ootele jäetud mootorratas ühe osariigi ja 1500 km võrra põhja poole Oregoni, sest sõber Q, kes seal Californias nii lahkesti mu asju hoiustas, müüs oma maja maha, ostis elamiseks matkabussi, viis suuremad asjad, nende hulgas tiibklaveri ning kolm suurt ja neli väiksemat mootorratast treileris tütre juurde ja parkis oma matkabussi Eugene’i lähedale ühe lahke proua maale.

Viimased kolm sõidunädalat olid kuidagi eriti intensiivsed. Ägedad kohtumised, ilusad vaated ja tsiklijamad jätkusid, aga kõike oli lausa üle võlli: kui uus tutvus, siis illegaalselt kanepi kasvatajaga, kellelt riik hiljaaegu neli miljonit dollarit trahvi kasseeris; kui kaunis loodus, siis Vaikse ookeani ääres kulgev Highway 1, mis on üks maalilisemaid rannikuteid maailmas; kui tsikkel ära sureb, siis inimasustusest eemal üksi keset metsa olles; kui mõni loom otsustab tsikli eest üle tee joosta, siis mitte kits, vaid karu.

Kui te juba mu turvalisuse järele küsite, siis üldiselt petan ma päris kenasti ära, et ma polegi üksi. Sest kui naisterahvas seisab koormatud mootorratta kõrval, siis ega ta ju ometi ise sellega sõida. Kusagil peab olema mees, kes seda teeb. Eriti kui läheduses on püsti kaheinimese telk, siis kindlasti magab seal poksija, kes halbade mõtetega mööduja une pealt lömastab. Või kui telk on jõe ääres, on ta kalal ja naaseb kohe 5-kilose purikaga ning lajatab sellega.