Pikk vaikus siin ei ole siiski tingitud tseremoniaalsest peakaotusest, vaid täiesti argisest arvuti purunemisest, kui mootorratas ühe pisut võssakasvanud otsetee sõitmise käigus just sellele küljele kukkus, kus arvuti kodu oli. Mitte et ma enne kukkunud poleks, aga teen seda tavaliselt vasakule küljele, mis on ovaalseks muljunud näiteks tollesse kohvrisse käiva matkapanni. Söögi kvaliteedile avaldab panni kuju üldiselt vähe mõju, arvuti ei taha aga bumerangikujulisena pilti ette võtta.

Päikesetantsu tseremooniat ei lubata pildistada ega filmida, aga see on iidne traditsioon, mida tasandike indiaanlased annavad edasi põlvest põlve. Tseremoonia toimub kord aastas, tavaliselt kõige kuumemal ajal. Et põlisrahvaste riitused olid kolonisaatorite seadustega kaua aega keelatud, peeti neid salaja sellistes kohtades, kus keegi ei saanud neid näha ega kuulda. Mina sattusin ühel õhtul peatuma USAs Minnesota osariigis asuvas linnas nimega Pipestone (tõlkes piibukivi). Nägin kämpingusse keerates silmanurgast, et üle tee on miski vaatamisväärsus, ja otsustasin järgmisel hommikul enne teeleminekut sinna sisse keerata.

Selgus, et see on ainus koht maailmas, kus leidub tasandike indiaanlaste jaoks püha kivimit, millest tehakse tseremoniaalseid piipe. Maa-ala oli kaua nende jaoks suletud, aga nüüd on indiaani hõimud saanud taas loa seal kaevandamas käia ning kuna see koht on paljudele hõimudele nii oluline, viiakse sellel pinnal läbi ka päikesetantsu tseremooniaid. Kuni ma seal maalõhede vahel ringi jalutasin, kuulsin kusagilt trumme ja läksin uuesti külastuskeskusse, et asja uurida. Mulle anti väga tõrksalt infot, ja kui küsisin, kas tohin sinna vaatama minna, arvas indiaani päritolu tütarlaps, et ilmselt mitte, aga kui ma just tahan, siis see koht asub välja sõites vasakule ja veel kord vasakule. Mõtlesin, et no kui suur tseremoonia, siis küllap leian sildidki, aga ei midagi – üle välja läks üks põllutee, ja et eemalt paistis ka üks tipi, siis sinna keerasingi.

Peatusin pop-up telgi all istuvate noorte meeste juures, kes samuti ei näidanud mingit entusiasmi, et ma sinna saabusin. Sulatasin jääd päris kaua, aga kui nad olid lõpuks lubanud mul jääda (sellel olid tingimused, nagu et ma pean kandma seelikut ja mul ei tohi olla kuupuhastust), võisin järgmist ringi – nii kutsutakse tantsukordi, mida on päikesetõusu ja loojangu vahel 7 kuni 8 – vaatama ja kuulama minna. Mõtlesin antropoloogilisest huvist seal veeta vaid paar tundi, aga kõik toimuv oli nii lummav! Minu uus sõber, 25-aastane eeslaulja Jason, kes tsiviilelus on lakota kultuuri õpetaja, vastas nii kannatlikult kõikidele mu küsimustele, mida miski tähendab, miks seda tehakse, mida sümboliseerib, kes, miks, kas, kuidas jne… Kui õhtu saabus, panin ka oma telgi nende platsile püsti, ja enne kui arugi sain, olin selle hõimu ja nende külalistega veetnud neli unustamatut ja väga emotsionaalset päeva.

Tseremoonia mõte on tantsu abil paluda endale, oma perele ja kogukonnale head tervist ja õnne. Tantsijad paastuvad neli ööd ja päeva – nad ei söö, joo ega räägi suurt kellegagi ning magavad sealsamas tseremoonia jaoks ehitatud puust postidest ringi (arbor) kõrval kas madratsitel või rippvoodis, või ööbivad lähedal asuvas tipis. Nad ei tohi tulla laagrisse, kus ülejäänud seltskond telgib ja kus asub ka ühisköögi jaoks ehitatud varjualune. Köögis toimetasid vabatahtlikud, kes valmistasid annetatud toiduainetest lõkke peal kolm toidukorda päevas kõigile laagris viibijatele. Käisin seal abis köögivilju hakkimas ja nõusid pesemas, et kuidagi oma eksistentsi õigustada. Keegi ei tohi tseremooniaringi juurde minna söögi või joogiga, et mitte tantsijaid eksitada. Tseremoonia lõpupoole, neljandal päeval, on üks ring, kus maskeerunud triksterid (siin nimetati neid clownster’iteks) peibutavad tantsijaid puuviljade, vee, isegi grill-lihaga, et nende meelekindlust proovile panna.

Ringi keskel asub tseremoonia eelõhtul sinna püstitatud pappel, mille külge on punaste lintidega seotud palved koos annetustega, milleks on enamasti tubakas. See on eri kultuurides teada-tuntud ilmapuu, axis mundi, mis ühendab taevase maailma allmaailmaga. Ilmapuu jääb sinna aastaks, enne järgmist tseremooniat võetakse puu maha ja põletatakse ära lõkkes, mida hoitakse põlemas neli ööd ja päeva. Selle jaoks on eraldi lõkkemeistrid, kellest üks on alati lõkke juures valves. Tseremoonial põletatakse seedriokkaid ja salveid, et puhastada tantsijaid ja nende toetajaid-kaasaelajaid, kes ei lähe ringi servast edasi. Iga ring lõpeb tseremoniaalse piibusuitsetamisega (kaasaelajad, sh mina), et palved piibusuitsuna materaliseeruksid ja ilma mööda laiali kanduks. Iga päev lõpeb tantsijate jaoks higistamistelgis.

Ringil on igas ilmakaares värav, millest idapoolsest inimesed ei käi, kui just riitus ei nõua, see on vaimudele. Kui päike hommikul tõuseb, puudutavad kiired idaväravast ilmapuud ning kannavad edasi puu külge seotud palveid. Väravad on tähistatud värviliste lintidega: must, punane, kollane ja valge – need tähistavad nelja nahavärvi – ja kõik see kokku moodustab indiaanlaste maailmavaatelise väljenduse, sümboolse medicine wheel’i, millele ma eestikeelset vastet ei leidnud ja isegi ei oska kohaselt tõlkida, et selle sisu edasi anda. Mõte (kuigi minu kirjelduses pealiskaudne) on selles, et kõik inimesed on samasugused kogu maailmas, meil on samad mured ja rõõmud, meie ja kogu maailm on omavahel ühendatud. Lisaks neljale ilmakaarele ja neljale rassile sümboliseerib medicine wheel ka nelja aastaaega, nelja elementi, nelja eluetappi… Kui keegi otsustab tseremoonial tantsida, peab ta seda tegema neljal järjestikusel aastal. Neli on indiaani hõimude jaoks tähenduslik number.

Tseremoonial toovad tantsijad oma perekonna ja kogukonna hüvanguks ohvreid – augustatakse ja rebitakse oma nahka. Mis oli ka üks põhjus, miks need tseremooniad kunagi keelati. Praegu kannavad tantsijad uhkusega kinnikasvanud arme, vanematel inimestel on neid kehal palju. Kuigi tundub uskumatu, et 21. sajandil torgatakse suust läbi tõmmatud pühvlisarvega auk läbi mõlema rinna kohal asuva naha, seotakse sinna külge köis, mille teine ots on puu küljes, ja siis tantsija taganeb seni, kuni köis on pingul ning kui ta on valmis, rebib end köie küljest lahti, oli see kohal olles maailma kõige loomulikum ja mõistetavam asi ning kõik me elasime (ja tundsime) tantsijatele nende ohverduse pärast kaasa. Köie küljest võetud naharibad seoti koos palvega taas puu külge. Keegi ei minestanud ega karjunud, haavale puistati desinfitseerimiseks ja valu vaigistamiseks purustatud kokalehti. Tantsijad olid nii mehed kui naised, aga naised augustasid pigem käsivarsi. Keegi tegi seda nii, et üle puuharu visatud köie teises otsas oli hobune, ja kui tantsija oli valmis, viidi hobune tantsijast vastassuunas. Osa mehi lasi end augustada hoopis seljalt abaluude juurest ning lohistas enda järel köie otsa raskuseks seotud pühvlikolpasid palju ringe, enne kui suutis end vabaks rebida.

Ma ei suuda ega võib-olla tahagi edasi anda kõike, mida seal nägin ja läbi elasin, aga kindlasti jääb see kogemus meelde kogu eluks. See kõik polnud kuidagi traagiline ega kurb, kuigi valasin pisaraid päris palju, pigem väga hooliv, armastav ja soe, naeru ja nalja oli laagris palju. Pealik Glenn rääkis ka, et sattusin tavalisest intiimsemale riitusele, sest ta oli kuhugi olulisse kohta kutsutud, mistõttu lükkas ta tseremoonia paar päeva edasi ja paljud ei saanud enam tulla. Mina aga sattusin sinna just siis, ja tema seisukoht oli, et kui trummid mind sinna kutsusid, siis järelikult pidin ma seal olema. Suurematel riitustel võib osaleda isegi sadakond tantsijat, sellel oli ehk tosin.

Lahkumine oli väga emotsionaalne ja mitu inimest ütles mulle, et nad näevad mind veel, tähed on selle juba niimoodi seadnud. Mõistan nende algset tõrksust minu sinnajäämise osas, aga mulle öeldi, et kui nad said aru, et ma tulen heade kavatsustega ja olen lugupidav, võeti mind omaks.

Pärast päikesetantsu tseremooniat juhtus veel asju, nii ägedaid (kohtasin oma “kadunud õde”) kui pisut vähem ägedaid (genekas kõrbes jälle ja jättis mind teele) ja isegi närvesöövaid (tsikli lennutamine, õõõhh), aga 5 aastat, 50 riiki ja 150 000 kilomeetrit hiljem on mu mootorratas lõpuks jälle mu õue peal.

Mis edasi? Ikka edasi, nii palju ilusaid kohti maailmas on avastamata ja nägemata. Aga millal, seda veel ei tea.