Ilus-igav Kanada
Möödunud kolm nädalat on olnud kilomeetriterohked, kuid see-eest sündmustevaesed, kui mitte arvestada ohutuid kohtumisi karude ja muude suurte ja ilusate loomadega, mõnd ootamatut tehnilist jama ning üllatavalt muljetavaldavat Jasperi rahvusparki Alberta provintsis. Juuli ja august on siin populaarseimad puhkusekuud ning rahvast on liikumas nii palju, et vaatamisväärsuste parklad on juba kell 10 autosid täis ja paljudel läbisõitjatel jääbki väärsus nägemata, või kui sissepääs on reguleerimata, käib Kanada moodi viisakas tunglemine ja järjekordlemine.
Kõrguste vahe on nende nädalate jooksul olnud üle 2000 meetri ja temperatuuride vahe 28 kraadi (5st 33ni). On olnud äikest ja päikest ning ilmselt kogu senise ilmaringi halbade kruusateede esiviisikusse pürgiv 50 kilomeetrit treppis õudust. Kõige selle taustal korraldame mõlemad enda ja oma rataste Euroopasse saamist: Jan lendab koos oma tsikliga Pariisi täna Calgaryst, kus olemegi mõned päevad tegelenud tema mootorratta lennuvalmis seadmisega; mina lendan koos oma tsikliga Pariisi 5. septembril ida poolt Montrealist, kuhu on veel mitu tuhat kilomeetrit loodetavasti toredaid seiklusi täis soolomatka. Jani plaan on Pariisist sõita Nordkappi, et enne kojusõitu ka kolmas kord Põhja-Jäämere ääres ära käia, kui juba selline asi sai ette võetud.
Minu teekonna plaan alles tekib, aga mulle on kanadalased ise soovitanud ida poole minna Ameerika, mitte Kanada kaudu, sest siin on päevadepikkuseid sirgeid läbi preeria ja maisipõldude rohkem kui USAs, kus on pisut vaheldusrikkam. Mulle see isegi sobib, sest Ameerikas on värvikaid tüüpe kuidagi rohkem võrreldes siinsete üliviisakate, aga ükskõiksete, vaiksete ja pisut liiga korralike kanadalastega. Vahepeal mõlgutasin isegi mõtet Atlandi äärde Nova Scotia poolsaarele sõita, aga see on vist liiga suur amps kuuks ja mõneks päevaks, mis mul reisiaega on jäänud. Aga eks näis, kuhu rattad lõpuks viivad – lasen asjadel juhtuda ja lähen vooluga kaasa, nagu mulle just kõige rohkem meeldibki.
