Kohe esimestel üksireisimise päevadel oli selge, kui mugav ja turvaline on kahekesi, kas või sellepärast, et kui üks peab kuhugi minema, saab teine asju valvata. Nüüd jätsin telgi lihtsalt jõe äärde ootama, kui ise tsikliga mõneteistkümne kilomeetri kaugusel linnas raamatukogu wifis asju käisin ajamas, ja siis muretsesin telgi pärast kogu aja. Teine võimalus oleks igal hommikul kõik kokku pakkida ja kaasa vedada ning õhtul telkimiskoha otsimise ja laagri ülespanemise vaev uuesti ette võtta. Teadsin, et mul on tegevust mitmeks päevaks, nii et riskisin ja jätsin laagri ootama. Läks õnneks, kõik oli alati alles. 

Sama on ka lihtsa kiire poeskäiguga – kas vedada paagikott ja kiiver iga kord kaasa või võtta ette lukustamine, mis kulutaks rohkem aega kui poeskäik ise. Ühele inimesele söögitegemine on ka muidugi kunst omaette, kuna kõik toorained on suurtes pakkides. Siis tulekski süüa makarone kümme päeva järjest, sest valikuvariantide kaasavedamiseks ruumi pole. Liha ei müüda samuti 150 grammi kaupa, nii et kui tahta vahel midagi tõhusamat, tuleb planeerida ja ilma vaadata, kas on nii külm, et liha üle öö seisab. Sellised väikesed praktilised asjad. 

Kõige suurem mure on muidugi tsikli ja muu tehnikaga. Ma ei oska öelda, kas Jani panus minu tsikli korrasolemisse on olnud nii salajane, et ma pole seda õieti märganudki, või on mind nüüd tabanud eriline ebaõnn, sest pea iga päev on vaja millegagi tegeleda ja mingeid muresid lahendada. Kord ei põle tsiklil esituli, sest ilmselt on juhtmed lahti ja mina ei tea, kuidas neid kinni saada (teoorias olen küll tugev ja diagnostikat teen puusalt), kord lakkab ventilaator töötamast ja mootor ähvardab üle kuumeneda, kord ei tööta pliit ja siis jälle kompressor ning seejärel saab esirehv nii ootamatult otsa, et ei taha enam meetritki sellega sõita. Mu käed on katki ja valutavad kõige parandada püüdmisest, ja puhtaks ei lähe nad vist ka enam kunagi, aga eks see käib asja juurde. Olen pööraselt tänulik, et pole siiani pidanud selliste asjade pärast muretsema. Ketti ei tule mul üldse meelde õlitada, sest ma pole pea kolm aastat pidanud seda tegema. 

Kõigele vaatamata pole üksi reisimine sugugi piin ja kõikidele mu muredele on olnud lahendus ning õige inimene õiges põõsas õige tööriistaga ootamas. Ma olen viimase kuu jooksul kohtunud ja sõbrunenud rohkemate inimestega kui eelneva USAs kahekesi veedetud nelja kuu jooksul kokku. Aeg-ajalt tundubki, et mu praegune reis on road trip ühe huvitava kohtumise juurest teise juurde. Inimesed tulevad palju lihtsamini juttu ajama, nii et ühel korral ei saanud ma enne 12 telklast minemagi, sest iga mööduja tahtis kõike teada. Mulle pakutakse süüa ja juua, seltsi ja tehnilist abi ning tehakse pisikesi armsaid kingitusi. Isegi kui otsustan ametlikku telkimiskohta jääda, jagan oma platsi meelsasti. Või kui kohad on täis, sest jõuan liiga hilja, küsin end ise kellegi juurde ja olen alati ka saanud. Mu reisi- ja muid valikuid määravad juhuslikud kohtumised rohkem kui kunagi varem ja see meeldib mulle väga. Ma pole ühtegi teed vahele jätnud hirmus, et äkki pole üksi turvaline või ma ei saa hakkama või kukub ratas ümber ja ma ei saa teda ise püsti. Tunnen päriselt voolamise tunnet ja naudin igat päeva ning kui see otsa saab, ootan juba uut. 

Paraku saab see aga varsti otsa, sest Kanada piiri ikkagi ei tehtud lahti ja mul pole enam viisat, et veel oodata, Põhja-Jäämere äärde jõudmiseks läheb juba külmaks ka. Viisat on alles kuuks ajaks, nii et kavatsen sellest viimast võtta ja veel paljusid kohti näha ning loodetavasti paljusid toredaid inimesi kohata.