Paar päeva enne ärasõitu sain teada, et ka Jan tuleb ise oma tsiklile järele. Muidu oli plaan selline, et kuni mina siin oma tsiklit putitan, organiseerib tema ühe logistikafirma enda mootorrattale järele, et see talle koju toodaks, ja mina lihtsalt sean selle reisivalmiks. Aga välja kukkus hoopis nii, et tema putitab mõlemat ratast ja mina sean ennast reisivalmiks. Ega mul enne ärasõitu polnudki aega suurt midagi mõelda, tegin kuni lahkumiseni tööd. Nüüd ongi võimalus lasta elevusel tulla ja oma vaim rändurirežiimi seada. 

Minu ratas vajas natuke rohkem hoolt kui Jani oma, sest viimasel sõidupäeval umbes aasta ja üheksa kuud tagasi andis generaator märku, et hakkab otsa saama. Teadsin, et üks jäi siia varusse, aga selgus, et see on siiski praak ja pidin uue tellima. Lisaks genekale oli vaja vahetada ka ventilaator, mis enam ringi ei käinud ega jahutanud ja seetõttu kiirendas – et mitte öelda põhjustas – generaatori kõrbemise. Ka bensiinipumba ja filtri, mida ühes karumetsas pisaratega pooleks puhastasin, vahetasime välja. Need olid suuremad asjad. Lisaks akud, mootoriõlid, pidurivedelikud, jahutusvedelikud ja mõned piduriklotsid, Jani rattal ka bensiinipihustid, millest üks enam ei toiminud, nii et kahest silindrist töötas ainult üks.

Omaette ooper on pakkimine, sest kui kõik asjad laiali laotada (osa jäi siia ja osa tõi kumbki meist juurde), tundus absoluutselt võimatu nende mahutamine olemasolevatesse kohvritesse ja torukottidesse. Õnneks on see tuttav tunne, sest samamoodi on see igal matkahommikul, olgu see siis jalgsi-, jalgratta- või motomatk: vaatad laagrit ja imestad, kes selle kõik siia kohale tassis ja kuidas see siit minema peaks saama. Aga alati saab.  

Nüüd on proovipakkimine tehtud ja kuigi osa asju on veel väljas, tundub siiski võimalik kõik vajalik kaasa võtta. Tegime tühjade ratastega ka väikese proovisõidu ja juba see tundus veider: rattad on suured ja kohmakad võrreldes nendega, millega vahepeal kodus sõitsime, ja kui neile laadida veel mitukümmend kilo varustust, siis saab see algul üpris keeruline olema – nagu alustaks täitsa otsast. 

Kuni me tellitud juppe ootame, saame teha ka muid asju: kohtuda toredate inimestega, käia kohaliku kombe kohaselt pühapäeval kirikus ja vaadata ümbruskonnas ringi. Loodus ja aastaaeg on Oregonis sarnane Eestiga – kõik on roheline, õitseb ja vahel sajab mitu päeva järjest ning on 10 kraadi sooja, aga erinevalt kodusest maastikust leidub siin ka ilusaid künkaid. Ujumiseks on külm, aga linna peal saab juba näha talvejärgset sinakat paljast nahka.

Me ei tea veel täpselt, kuidas edasi: kas reisime koos Kanadani, kuhu on mõne päeva tee, ja läheme sealt kumbki oma rada, sõidame eraldi ja aeg-ajalt laagerdame koos või rändame koos pikemalt, sest meil on Kanadas sama sihtkoht. See on Tuktoyaktuk Põhja-Jäämere ääres, kuhu viib edasi-tagasi kokku 1600 km teadmata seisukorras karudega pikitud kruusateed, mida oleks turvalisem koos sõita. Vaatame, kuidas kujuneb ja kuidas tahtmist on. Aega on minul septembri keskpaigani ja Janil ka umbes nii. Mina tahaks koos mootorrattaga koju lennata idarannikult Montréalist, Jan Calgaryst. Mõlemal on seekord iseseisvalt reisimise varustus, st oma telk ja oma pliit ning saame igat moodi. Rajasalvestaja (vt avalehel „olen siin“) on jälle sisse lülitatud ja näitab mu kulgemist reaalajas.