Juba talvel, kui ühel pikal ja pimedal õhtul Mari, rummi ja teega Euroopa kaardil igatsevalt näpuga järge vedasime, otsustas Mari, et tuleb mind (siis ma veel pidin üksi minema) saatma. Ma ei teadnud veel, mis kuupäeval täpselt minek on ja kuhupoole, aga meest sõnast, Marit sarvest.