Tegelikult sai neid teelesaatmise matku Mariga isegi kaks (sest meile lihtsalt nii pööraselt meeldib koos matkata): esimene jalgratastega ümber Eesti, mis sai nimeks "Eesti muld ja Eesti süda 2017", ja teine nüüd läbi Euroopa Türgi poole. Meiega liitus (lisaks muidugi Janile) Oliver, kel on tore tava oma mootorrattaga õueskäimisi regulaarselt dokumenteerida. Seekord teeb ta seda ka ja sestap palun teid lugema-vaatama tema ja Mari kokku pandud albumit Varbad Musta merre ehk motomatk Rumeeniasse. Nii saan mina pisut kohaneda ja sisse elada, et kuidas see blogimine üldse käib. 

Kiire ja rabe algus on me matkal olnud ja eriti pole aega olnud mõelda, ainult tegutseda. Üldse kukkus välja nii, et Rasmus, kelle juurde Austraaliasse me teel oleme, jäi meist maha Eestisse, sest oli kodus käimas, ja Mari ning Oliver, kes meid saatma tulid, läksid teele neli päeva enne meid. Aga küllap see rahulik kulgemise rütm ka tuleb!

Täna vôib olla meie ühise matka viimane ôhtu, sest Maliverid hakkavad homme kodu poole tagasi sôitma, meie aga peaksime järgmise nädala keskpaigani Musta mere äärde jääma (sest lisaks jahedamale olemisele on siit hea Istanbuli sôita) ja leidma endale aadressi, kuhu DHL saaks Varssavis asuvast Pakistani saatkonnast tuua meile meie passid, kuhu miss Shamina lubas lahkesti uuel nädalal viisad sisse kleepida. Ja kui juba viisajutuks läks, siis sôber Enoki soovitatud Iraani reisibüroost oleme Iraani viisa jaoks vajalikud koodid kätte saanud ja viisad peaksime passi saama Istanbulis asuvast Iraani saatkonnast. 

Niisiis hängime siin mere ääres, lähme ehk edasi Bulgaariasse ja otsime mône kämpingu, kus saame passe oodata ja täpsemat Türgi plaani môelda ja Istanbuli ööbimist otsida. Kui me just ei otsusta homme hommikul veel Malivere saatma minna.