Nepali elu varjutab siiani 2015. aasta aprillis toimunud maavärin, mis tappis umbes 9000 ja vigastas 22 000 inimest, mõjutas miljonite elu ja hävitas palju hooneid ja kultuurimälestisi. Maavärina tekitatud purustused on veel praegugi Katmandus ja mujal näha, aga turistid on igatahes Nepalis tagasi ja annavad kohaliku eluolu parandamisse päris suure osa, kuigi vaja oleks veel ja veel.

Esimese asjana Indiast Nepalisse sisenedes torkas silma, et liiklus on kordades rahulikum, sest autosid pole nii palju. Liigeldakse hoopis jalgsi ja jalgrattaga, aga ka härjarakendite, mopeedide ja traktoritega, kõik ju üsna aeglased, mis andis meile võimaluse kenasti edasi saada. Väiksem liiklus tähendas ka puhtamat õhku ja üldse oli Nepal kohe esimesest hetkest palju rohelisem, sõbralikum ja veelgi muretuma olemisega kui India. Ja teekate oli oi-kui-hea! 

Paraku jätkus head teed ainult esimeseks paarisajaks kilomeetriks. Mida lähemale Katmandule, seda hullemaks olukord läks, kuni selleni välja, et saime Nepalis sõita kaks umbes 30-kilomeetrist lõiku, mis osutusid kõige hullemateks teedeks, millel üldse kunagi oleme pidanud liikuma. Ühte saanuks vältida, kui oleksime valinud kaks korda pikema tee, kuid katkise amordiga tundus pikem tee halb otsus. Välja kukkus aga vastupidi. Ja teine oli üldse ainus, mis meie asukohast Katmandusse viis. See oli suur transiittee Indiast Katmandusse, millel lisaks kohutavatele teeoludele liikus ööpäevaringne katkematu vool hiiglasuuri ja aeglaseid veoautosid. Muus osas jääb elu pimeda saabudes seisma, poode hakatakse juba kella 18 paiku sulgema ja isegi pealinn Katmandu on kella 20–21ks tühi ja vaikne.

Nepalisse tuuakse enamik kaupu Indiast sisse, mis teeb selle maa naabrist oluliselt kallimaks. Saime teada, et meie tsiklid maksaksid siin uuest peast umbes 55 000 dollarit (BMWsid on terves riigis ehk kümmekond), tavaline väike auto (meie Suzuki Alto, siin mingi muu nimega), millega taksot sõidetakse, maksab umbes 40 000 dollarit. Maksud on lihtsalt nii jõhkrad, see teeb asjad kalliks ja sestap autosid väga pole ka. Pealegi kuulub Nepal maailma vaesemate riikide hulka. Maksukogumist vististi ei soodusta, et tasuda saab kõikjal vaid sularahaga. Bensiiniliiter maksab umbes 85 eurosenti, liiter vett 20 senti.

Liikluses kehtib ka siin suurema õigus, ja et meie tsiklitest väiksemaid mopeede on Katmandus palju, tähendab see, et nendega võrreldes saame lihtsamalt liikuma. Autodele-bussidele peame jälle meie teed andma. Siinne endeemia on kõrvalteelt ilma kordagi peateele pilku heitmata välja keeramine, kokkupõrke vältimine on ainult taganttulija asi. Politsei on üsna nähtav, ühes kohas on korraga väljas vähemalt kümmekond meest-naist ja nad on relvastatud pikkade bambuskaigastega. Meidki peeti korduvalt kinni, aga pärast mõnesekundilist nõutut vahtimist lasti jälle minema. Mõnikord küsiti, kust kuhu sõidame.

Üldiselt on siin nii, et kui kellelgi tuleb tahtmine möödasõitu teha, siis ei hoita ennast tagasi, olgugi et tegemist on näiteks pimeda kurviga. Ja et endast väiksematega pole kombeks arvestada, surusid vastassuunas möödasõitu tegevad bussid ja veoautod meid korduvalt nii tee serva, et väljasõitmisest väga vähe puudu jäi. Peatutakse samuti seal, kus parasjagu vaja. Juhtus rohkem kui üks-kaks korda, et buss U-kurvis inimeste väljumiseks ootamatult seisma jäi. Või lihtsalt keset tiheda liiklusega sõidurada, 10 sentimeetritki teeserva poole tõmbamata. Kõik teised seni ootavad. 

Bussipeatusi on, aga et sõitsime siin ka ise bussiga, siis teame, et buss peatub seal, kus vaja. Kui väljuda ja siseneda tahtja vahe on 50 meetrit, siis 50 meetri tagant peatutaksegi. Väga inimsõbralik, aga ajakulukas. Samas aeg käibki siin omas rütmis. Ka kohalikud ise nimetavad seda “Nepali ajaks”, mis tähendab, et iga tärmin tuleks korrutada kahega. Või teadmatusega. Ka iga tegevust tuleb teha vähemalt kaks korda, et see kuidagi tehtud saaks (nt konsuliga kohtumist kokku leppida, amorti parandada, pesu lasta pesta jne). Töökultuur on meist väga erinev, lohakust on palju.

Kuigi väga püütakse, ei õnnestu maad prügivabana hoida. Himaalaja mägedes matkarajal näiteks ei müüdud teatud kõrgusest alates enam vett plastikpudelites, need olid keelatud. Teemajadest sai osta oma pudelisse puhastatud vett, kui endal veefiltrit või jooditablette kaasas polnud. Sellegipoolest oli raja ääres prahti, nii plastikut kui igasuguseid muid pakendeid. Need jätsid sinna muidugi mittekohalikest matkajad. Aga kahjuks nägime korduvalt, kuidas nepallased ise prahti bussi- või autoaknast välja viskasid või ka lihtsalt prügikasti kõrval käest maha kukkuda lasid. Ise tassisime oma prügi teinekord päeva või kaks kaasas, sest ei õnnestunud leida prügikasti, kuhu see ära panna.

Majutusasutustes on vähemalt külm vesi enamasti sees, pesta saab heal juhul päikesepaneelide abil soojendatud dušiveega, kehvemal juhul ämbritäie kuuma veega, mis sulle tuppa tuuakse, halval juhul (jää)külma veega või üldse mitte. No kui näiteks pole elektrit, mis pumba töös hoiaks, seda juhtub sageli. Mägede piirkonnas on mugavustega küla see, kui vesi on kusagile asula serva tee äärde välja toodud. Seal siis kõik pesevad – ennast, pesu, nõusid, juurikaid, autosid või mopeede, tapetud loomi... 

Inimesed on sõbralikud, vastutulelikud, rahulikud ja ausa olemisega. Kuna “ei” väga öelda ei taheta, siis teinekord on hämamist, aga eks sellest õpib ka läbi nägema. Siinse hilissügise temperatuurid olid meile väga sobilikud, Pokharas ja Katmandus oli nii umbes 10-20 kraadi, põhja pool mägedes muidugi jahedam ja lõuna pool madalamal pisut soojem. 

Ei tea, kas asi on üle 21 000 sõidetud kilomeetris ja rattad ning me ise hakkame väsimuse märke ilmutama või on meie õnn pöördunud või ei ole Nepal meile miskipärast sobiv koht, aga just siin on meil ette tulnud mitmeid aeganõudvaid ja ebamugavaid olukordi: 

- Jani ratta tagaamort lasi õli välja, see parandati Ducati esinduses nädalaga ära,

- tagaamordi alumine laager on katki, õiges mõõdus asendust selles riigis ei ole, parandada keegi ei oska. Mingi junn meile treiti, millega loodame edasi saada,

- Jani ratta tagarehvi löödi natuke naelu, oli vaja jälle rehvi lappida,

- ratta allapanemise käigus sai kannatada ABSi hammasvöö, aga Jan sai selle ise korda,

- Jan kukkus halva tee peal ja parempoolne kast läks propellerisse, tagusime kasti ise nii sirgeks, kui andis. Tema endaga on kõik korras, ühe valusa sinika sai,

- minu rattal kärssas läbi generaator, aga juhtus ime ja saime selle päevaga vahetatud,

- minu rattale sõideti külje pealt sisse ja kohver läks kortsu, aga lükkasime mõlgi uuesti välja,

- üks Cardo (kiivrisideseade) sai viga ja me ei saanud enam omavahel rääkida, aga leidsime õigete riistadega mehe, kes selle korda tegi,

- jäin nädalaks haigeks (muidugi mitte amordiga samal ajal, kui me nagunii liikuda ei saanud),

- meie träkker lõpetas päris pikaks ajaks koostöö ja seega on kogu Nepali rada puudulik ja katkendlik, aga nüüd peaks jälle kõik toimima.

Selle kõige tõttu pidime oma 30-päevast viisat kahe nädala võrra pikendama, et jõuaksime ikka igale poole, kuhu tahtsime, ja saaks tehtud kõik, mis vaja. Aga et siin on toredad inimesed ja maitsev toit, siis polnud meil selle vastu väga midagi. Oleme kodust ära olnud 5 kuud ja natuke tunneme puudust magusast – šokolaadist, kommidest, kookidest, saiakestest –, mis ei ole siin nii head kui kodus. Sealihast, aga seda Nepalist juba leiab, Korea või Hiina restoranidest näiteks. No ja kodust ja lähedastest kõige rohkem, jõulud ikkagi... 

Natuke kiireks meil edasiliikumisega nüüd muidugi läheb, sest  saime end meldida gruppi, mis siseneb Myanmari juba 3. jaanuaril ja lõikab tuuri viimasel päeval 100 kilomeetrit läbi Tai Laosesse. Kuigi Myanmaril ja Laosel on ka ühine piir, ei lubata välismaalastel seda ületada. Hetkel veel ei ole meil Taisse mootorrattaga sisenemise luba, aga loodame ikka maad mööda edasi liikuda, sest nii laevatamine kui lennutamine olid samas hinnaklassis kui maad pidi minek. Kui vähegi võimalik, siis tahaks ju ikka maid ja rahvaid näha. Minu plaan Laosest edasi saamiseks sisaldab paraku päris palju avantürismi, aga igast asjast omal ajal.  

Häid jõule! Namaste!