India. Esimest korda
Kas tuleb ka India teist ja kolmandat korda ja kas saab ka müüdud, ei tea, aga potentsiaali on. Oleme mõlemad Indias esimest korda ja tulime siia teadmisega, et kõige rohkem kõige hullemaid liiklejaid ühe ruutsentimeetri kohta tegutseb Indias, siin on kohutavalt palju prügi ja mustust ning igal sammul üritatakse sult seitse nahka koorida.
Heakene küll, me sõitsime praegu läbi ainult ühest India nurgast ja ei külastanud ühtegi päris linna (suurim oli Eesti elanikkonnaga Amritsar), nii et me pole veel mitte midagi näinud, aga kuigi liiklust on, pole see siin põhjaosas väga palju hullem kui Iraanis või Pakistanis; õhusaastet on, aga mitte rohkem kui Pakistani lõunaosas või Lahores; prügi ja mustust muidugi on, aga vähemalt mõnes osariigis, kus käisime, on näiteks kilekottide kasutamine üldse keelatud. Tänavalt me ka toitu süüa ei peljanud ning keegi meid jalgadega rahakotiks ei pidanud. Esimese asjana piiri ületades märkasin, et naised sõidavad siin rolleritega. Ja üleüldse on neid tänaval palju, üksikuna ja hulgakaupa ja nad on vahelduseks poolpaljad. Äge! Inimesed on lahtised ja jutukad, olemine kerge ja vaba (aga tuleme ka kinnisest Pakistanist, nii et võrdlus võib olla natuke kallutatud), mägede piirkonnas on õhk värske ja taevas sinine ning muidugi toit pööraselt maitsev. Väga palju rohkem polegi vaja, et ühes kohas end mõnusalt tunda ja siia veel tagasi tahta.
Meil on selleks võimalus, sest Pakistanist saime endale kahekordse sisenemisega India viisa, aga et me tahaks enne Nepalisse jõuda, kui seal päris talv kätte jõuab, siis praegu Indias pikemalt ringi ei vaata. Ehk pärast Nepalit, aga see sõltub suuresti sellest, mis nüüd üldse edasi saab. Oleks ju päris lahe kunagi siia tagasi lennata ja hoopis kohaliku Royal Enfieldiga Indiale tiir peale teha. See pidi olema eriti sotsiaalne tegevus - sinuga sama hobi jagavad huvitavad inimesed kohtuvad iga paarisaja kilomeetri järel töökodades, sest Enfield läheb lihtsalt kogu aeg katki! Päris kõrged mägiteed India loodeosas on juba praegu lume tõttu läbimatud, nii et see osa jääb meil nägemata nagunii.
Aga jah, pärast Nepalit... Teadsime, et Myanmarist saab läbi, kui lasta end väga kallil giidil saata ja Tai tegi just hiljuti kahjuks sama otsuse, aga lisaks on Tai oma sõiduvahendiga rändajate meelehärmiks tsikli, auto või matkabussiga riiki sisenemise teinud nii keeruliseks, et kardetavasti meil pole nii palju raha, et end sellest kadalipust läbi suruda. Malaisiasse (ja sealt ikka–ikka lõuna poole) aga maitsi mujalt ei saa kui Taist. Kuulame maad, otsime lahendusi ja kaalume võimalusi, seniks aga paari Indias veedetud nädala muljed.
Lisa kommentaar
@Anneli Myanmari tuleme, Yangoni paraku mitte, keerame enne ära. Nepaalis ei ole ka numbritega ülearu hästi. Kui kaalusime e-Bayst uue amordi ostmist ja üritasime oma hotelli aadressi teada saada, siis tänav oli väikseim ühik, mis nad pakkuda said.
Loodan, et Su rentsel oli madal ja puhas, kuigi see vist ei käi tema kontseptsiooniga hästi kokku;)
@Sverre Me ei tea maailma asjust suurt midagi, aga tagantjärele kuuleme jah, et nii. Vaatame, millega India ja Nepaal siis üllatavad. Ratas ei ole päris korras. Amort küll parandati ära, aga pandi katkise puksi otsa. Praegu treitakse meile uut. 3. detsember 2017