Väidetavalt on Costa Rica üks turvalisemaid riike Kesk-Ameerikas. Kui kord kämpingusse läksime ja jutu sees perenaisele mainisime, et tuleme sellepärast, et selles rannas keelasid sildid telkimise, tegi ta suured silmad ja kiljatas, et mitte mingil juhul ei tohi meie rattaid üheski Costa Rica rannas öösel näidata. Me ei saanud küll teada, mis siis tema arvates juhtub, aga olime selleks ajaks juba päris mitmes rannas vahejuhtumiteta telkinud. Mitte et “meiega ei juhtunud” tähendaks, et “kellegagi ei saa juhtuda”. Meil on lihtsalt õnne olnud. Ja üldiselt tunneme end siin üsna kindlalt. Pealinna San Josésse pole me veel jõudnud.

Costa Rica on kindlasti üks viimase aja kallimaid riike. Tšiili ja Argentiina Lõuna-Ameerikas ei olnud ka eriti odavad, aga mida põhja poole, seda toredamaks läks. Nii saime eriti odavast Colombiast Panamasse tulles esimese šoki ja nüüd Panamast Costa Ricasse saabudes järgmise. Väidetavalt on ulmeliste hindade taga kõrged maksud, sh bensiinile, mis mõjutab muidugi kõike. Ma ei tea, 95-oktaanise bensiini liitrihind on umbes üks euro, aga kolm väikest küüslauku maksab poes viis eurot. Üldiselt ma ei mäleta, mis miski asi maksab või võiks maksta, koduga võrreldes muidugi, aga isegi minusugune udupea käib siin poes ringi, kulmud juuksepiiril. Võib-olla kõige veenvam on vestlus ühe USA prouaga, kes tuli Costa Ricat uurima kui odavamat alternatiivi oma uueks kodumaaks, aga ütles siis, et toidukaupade hinnad on siin küll ehmatavad ja ta on makaronidest juba päris tüdinud. Njaa, väljas me enam ei söö küll, aga makaronide söömist oleme kauem harjutanud ja lepime nendega üpris kenasti.

Muidu ei ole reisimine Costa Ricas meile eriti üllatusi pakkunud. Võib-olla on asi selles, et oleme sarnases kliimas juba pikalt olnud. Enamiku Kesk-Ameerika riike saab tahtmise korral läbi sõita ühe päevaga. Costa Rica on Eestist ainult natuke suurem ja kõige pikem tee Panama piirilt läbi Costa Rica järgmise riigi, Nicaragua piirini on umbes 500 km pikkune. Ühe päevaga piirilt piirile sõitmine ei ole muidugi meie eesmärk. Lihtsalt et selle vahemaaga ei jõua loodus nii palju muutuda ja nii sõidame merepinna kõrgusel ikka banaani- ja palmiistanduste vahel, kõrgemal võib leida kohviistandusi – Costa Rica kohv on maailmas väga hinnatud.

Ka siin riigis on meil plaan osa aega ringi sõita ja teine osa vabatahtlikuna prii elukoha eest töötades paigal püsida. Lisaks eelmises postituses nimetatud ökoretriidile Kelly ja Jamesi juures olime Panamas paar nädalat ühes teises külalistemajas, kus saime hoopis teistsuguse töökogemuse, sest seal peatusid ka turistid. Jan oli kohutavalt populaarne, sest ta tegi kohe esimesel päeval korda külalistemaja pesumasina, mina sain aga enda kohta üllatusena teada, et mulle päris meeldib köögis askeldada. Kui algul palusin meid toiduga tegelema mitte panna, siis lõpuks olin teinud esimest korda elus ise leiba (meie mõttes küll saia), samosasid (Aasias levinud pirukaline) ja valmistanud (koos Janiga) hommikusöögi 10 inimesele ning sealjuures mõistust ega närve mitte kaotanud. 

See külalistemaja oli tore, eriti meeskond, mis koosnes teistest vabatahtlikest, ning see asus Bluffi rannas, ikka Bocas del Toro saarestikus, kõige asustatumal saarel küll. Saime ka oma tsiklid praamiga enda juurde tuua, et Jan saaks neid natuke nokkida, aga kuhugi väga minna polnud sealt ikka. Kui teine kuu meie tsiklite viisat hakkas täis saama, otsustasime, et enam ei pikenda ja lähme järgmisse riiki. 

Nüüd oleme Costa Rica lõunaosas kümmekond päeva ringi vaadanud ja jäime peatuma ühte finca’sse (farmi), kus midagi peale banaanide küll ei kasva(tata), pigem on rõhk majade, mida on siin neli, väljaüürimisel. Meie elame ühes neist uhketest majadest, dušist tuleb sooja vett ja meil on oma pesumasin (hämmastav, kuidas inimene ebamugavustega harjub ja saab jälle selliste asjade üle rõõmustada), vastutasuks peame asjadel lihtsalt silma peal hoidma, sest omanikud on ära. Jääme siia septembri alguseni, mil nad naasevad, siis tiksume vaikselt edasi Nicaragua suunas ja vaatame üle pealinnast põhja poole jäävad atraktsioonid. 

Meil on vaja tsikleid hooldada, lisaks peame leidma lahenduse Jani ratta mõranenud esiveljele. See on vist juba pikalt selline olnud ja mõra pole edasi läinud, aga ega see ülearu turvaline pole. Uus velg maksab Costa Ricale kohased 2071 dollarit, nii et see ei tule kõne alla. Mõned ütlevad, et keevita, mõned, et mitte mingil juhul. Otsime varianti, millega süda rahule jääks. 

Meie ajutine kodu asub 800 meetri kõrgusel, mis tähendab, et siin on mõni kraad jahedam kui rannikul ja see on väga teretulnud vaheldus niiskes kuumuses haudutud kuudele. Meie asjad hallitavad ja enamkasutatavad riided (nagu tsiklivarustus!) lagunevad käes koost, ilmselt ka kauaaegse kasutamise, vee ja vile jms koosmõjul. Mida kannatab, lapime, paikame, parandame, õmbleme, teibime.

Panamas olles sai täis kaks aastat teelolemist. Tähistasime seda koos oma Bluffi külalistemaja tiimikaaslastega jäätist süües. Kui õues on kuum, töötajate kasutuses sügavkülma pole, linn asub 8 km kaugusel ja sinna viib aeglane liivasegune tee, ainus transport on aeglane rappuv buss või kallis takso, on jäätis parim asi, mida oma sõidukita sõpradele pidupäeva puhul pakkuda. 

Me pole eriti head statistikud, aga mõned numbrid aastapäeva puhul ikka kokku lõime. Kahe aasta jooksul oleme reisinud 31 riigis ja sõitnud peaaegu 100 000 km. Telgis oleme maganud ligi 9 kuud. Tsiklitel oleme kahepeale vahetanud 13 mootoritäit õli, ära kulutanud 5,5 jooksu rehve, 4 komplekti piduriklotse, 3 generaatorit ja 2 ketti. Kolm korda oleme mootorrattaid üle suuremate veekogude konteineris vedanud ja kumbki kulutab kuus kõige selle peale kokku pisut alla keskmise Eesti kuupalga. 

Statistikast palju olulisemad on teel korjatud kogemused, kohatud inimesed, nähtud kohad ja läbielatud tunded. Me kumbki pole hetkekski kahetsenud, et oma senised elud jätsime ja selle väljakutse vastu võtsime. Ja tore on see, et me oleme alles poolel teel.

Pura vida!