Enamasti on hommikupoolikud kuivad ja sajab õhtuti või öösiti, aga me ei tea, kuidas ilma El Niñota oleks. Kui olime juba üle kolme nädala farmi valvanud ja ootasime omanike naasmist, selgus, et nad ei saa veel tulla, sest pereisa sattus südamega haiglasse. Lisaks käis Floridast, kus nad viibisid, üle orkaan ja nad evakueeriti ning seetõttu paluti meil natukeseks veel jääda ja finca’l silm peal hoida. Iga nädal edasi peaks kuivemaks minema, mõtlesime, ja jäime 10 päevaks veel. Kui pererahvas lõpuks saabus, olime nende maja hoidnud ja paigal püsinud selle reisi rekordilised viis nädalat. 

Vaatasime Ciudad Colónis veel ära Costa Rica iseseisvuspäeva eelõhtu pidustused, mis seisnesid koolimajja kogunemises ja ebacostaricalikult täpselt kell 18 hümni laulmises ning siis mööda tänavaid puhkpilliansambli saatel jalutamises, laternad käes. Kogu üritus oli rohkem suunatud lastele, aga noh, lapsed ongi riigi tulevik. Costa Rical pole juba aastast 1948 armeed, nii et sõjaväelisi jõu- ja ilunumbreid ei esitata. Sümpaatne. 

Olime kohaloldud ajaga tsiklid kohe eriti heaks saanud, sest oli aega nokkida. Jani rattale sai mõranenud esivelje asemele uus, see tähendab vana rattarummu külge kinnitati uued kodarad ja uus velg, mis maksis lõpuks kümnendiku BMW poes küsitud originaali hinnast. Jan vahetas ära mõlema tsikli lenksulaagrid, need kakkusid juba pikemat aega. Õli ja filtrid saime seekord vahetatud pisut enne ametlikku välpa ja minu tsikkel sai ka uue keti ja hammasrattad, senised tegid juba rongihäält. 

Vaatamata El Niñole saime kohe minekupäeval kaela mitmetunnise paduvihma, aga edaspidi õnnestus meil suurematest vihmavalingutest pääseda. Kolmepäevasel teekonnal Nicaragua poole nägime ära päris iseseisvuspäeva paraadi, mis seisnes koolilaste esitatud muusika- ja tantsunumbrites, Costa Rica kõige aktiivsema tegevvulkaani Arenali, mis viimati purskas 2010. aastal ja on nüüd uinunud olekus, türkiissinise veega Celeste jõe ja paar ilusat Vaikse ookeani randa, lisaks laiskloomi, möiraahve ja iguaane.