Nicaraguast Hondurasesse tulles torkas kohe silma, kui kiire siin kõikidel on. Teed olid halvemad, pikad lõigud löökauke täis, aga autojuhid kihutasid sellegipoolest nagu pöörased. Mida me siis veel ei teadnud, oli see, et sattusime Hondurasesse sügisesel puhkusenädalal, kui ongi palju rahvast liikvel. Ühest küljest oli see ebaõnn, sest näiteks Copánis, kus asuvad maiade kuulsad varemed, olidki kõik hotellid täis, aga meil õnnestus lõpuks ühe kohaliku pere juurde kostile saada. Juhuslikult, nagu sellised asjad ikka lahenevad. Teisalt oli selle võrra rohkem näha politseid ja sõjaväge, et tagada suurtel kiirustel ja hulgakaupa liikuvate inimeste turvalisus. 

Hondurases saab end kasta nii Vaiksesse ookeani kui Kariibi merre, aga meil polnud erilist tungi ja nii püsisime sisemaal, kus on mägine ja temperatuur talutavam, kasvavad männid ja on näha paekivipaljandikud. Päris mõnus kodune tunne oli kohati. Pealinnast sõitsime lihtsalt läbi, sest seal polevat midagi vaadata ja et see on ka üks neist kahest Hondurase linnast, mida soovitatakse vältida, siis nii tegimegi. Teine asub teel Kariibi mere poole, aga sinna meil polnudki plaanis minna, sest Kariibi kaldal saame veel sõita küll, kui Belize’i ja Mehhikosse jõuame. 

El Salvadori piiril üllatasid meid kohe erakordselt lahked, kannatlikud ja inglise keelt purssivad ametnikud ja see on siiani kõige meeldivam piiriületus Kesk-Ameerikas vaatamata sellele, et meie passidega oli mingi jama. Nicaragua, Honduras, El Salvador ja Guatemala moodustavad ühenduse CA4 ja kuidagi on nende piiriprotseduurid omavahel seotud. Nicaragua, kus sellesse liitu sisenesime, polnud meie passidesse kirjutanud, mitu päeva võime viibida, ja see põhjustas arusaamatusi, nii et meid viidi pealiku audientsile, kus siis asi korda sai. Siin on iga riigi tempel poole passilehekülje suurune, nii et vaatame hirmuga, et meil pole vabu lehti enam eriti palju järel. 

El Salvadori peamised vaatamisväärsused asuvad kõik riigi lääneosas, mis logistiliselt sobis meile hästi. Päris mitu korda sattusime nii Hondurases kui El Salvadoris sellistele väikestele teedele, kus liikus ainult vaene külarahvas ja kus meie kadumine oleks tõenäoliselt märkamata jäänud. Meid tervitati igal pool aga sõbralikult ja julgustavalt, nii et otsa ümber keerata tahtmist ei tulnud, hirmu peale ka mitte. 

Nii pikalt me selles kandis pole olnud, et oskaks välja tuua riikidevahelised erinevused, sest meie silmis on inimesed ikka samasugused ja räägivad sama keelt, kuigi kummaski riigis on eri hõimude järeltulijaid, kellel oma keel. Hispaania keele nüanssidel ma ka vahet ei teinud, aga neid kindlasti on. No ja loodus püsis ka selle tuhande kilomeetri jagu sarnane – ikka mäed ja vulkaanid, sekka kenad munakivitänavate ja koloniaalarhitektuuriga linnakesed. 

Siinkandis süüakse pupusa’sid, mis on soolase (nt juust, oad, küüslauk jne) täidisega maisi- või riisijahust pannkoogid. Naabrid vaidlesid omavahel, kumb riik ikkagi on pupusa sünnimaa ja lõpuks jäi õigus El Salvadorile, kus see on suisa rahvustoiduks kuulutatud. Pupusa’sid süüakse tavaliselt õhtu-, vahel ka hommikusöögiks. Traditsiooniline hommikusöök koosneb ikka ubadest, munadest, tortiljast, värskest juustust ja praetud banaanist, riisi siin enam ei lisata. Minu eriliseks lemmikuks on aga chicharrón’id – seapekikõrned, just sellised, nagu minu vanaema tegi. Ma võiks neid lõpmatuseni krõbistada, kui süda pahaks ei läheks. 

Kui Hondurases sõitsime mööda kohviteed, või noh, tegelikult mööda Ruta Lenca Caféd, mis kulgeb läbi kohaliku lenka hõimu külade, kes kõik kasvatavad kohvi, sest on vulkaaniline rikas muld ja kohvipuudele sobiv kõrgus, siis El Salvadoris sõitsime mööda lilleteed, Ruta de Las Florest. Ilmselt oli lilli ka, aga rohkem siiski armsaid värvilisi väikelinnu, ja et me sattusime nädalavahetusel, siis toidu- ja käsitöölaatasid, mõlemad toredad meelelahutused.