Kommentaarid (1)

Tšillime Tšiilis

Muidugi ei jõudnud meie rattad lubatud ajaks, aga see oli ootuspärane. Kohe esimesel päeval, kui tsiklid Austraaliast merele läksid, lükati nende Tšiilisse saabumist nädala võrra edasi. Mõtlesime juba, et huvitav, kui palju kogu seilamisaja jooksul tähtaega pikendatakse, aga see esimene jäigi ainsaks. Laev saabus loomulikult reede õhtul ja et vaba aeg on siin püha, saime oma suksud kätte teisipäeval, 11. septembril.

Seekordne laevatamine oli oluliselt lihtsam kui Ida-Timorist Austraaliasse. Esiteks ei ole Tšiilis mingit karantiinijama ja teiseks komistasime eriti hea agendi otsa, kes hoidis meid ise kõigega kursis. Kui hakkasin Austraalias otsima, kuidas sealt ära Lõuna-Ameerikasse saada, oli meil lõpuks valida kolme variandi vahel:

1) lennutada – kõige kallim, aga kõige kiirem ja oleksime saanud teekonda kohe jätkata. Samas polnud meil kiiret, sest ka Tšiilis oli talv;

2) laevatada läbi Korea – esmapilgul kõige odavam, aga aega kulunuks vähemalt kaks kuud ja see aeg tulnuks kusagil olla, nii et ilmselt oleksime säästu ära elanud ja söönud. Selle veo pakkujaid oli mitu;

3) laevatada otse Tšiili – ajakulu 3–4 nädalat, mis sobis hästi meie plaaniga ise vahepeal Uus-Meremaal käia, aga hind tundus krõbe. Seda varianti pakkus ainult üks agent.

Igasuguse üle mere transpordi hind koosneb vähemalt kolmest osast: lähtesadama tasud (konteiner või koht konteineris või kast, kui vedu on lennukiga, pakkimine, laevale/lennukile viimine, dokumentatsioon, tollimine, agenditasu, kes seda kõike korraldab), veotasu (koht laeval või lennukis) ja sihtsadama tasud (laevalt/lennukist maha toomine, ladustamine, tollimine, dokumentatsioon, agenditasu). Siia võib lisada veel kindlustuse jne. Enamasti saab transpordipakkumist küsides hinna lähtesadama ja veotasu kohta, sihtkoha kulud on teadmata ja kujunevad tavaliselt ebameeldivaks üllatuseks. On palju skeeme, kuidas kogenematutele eraisikutele kulusid kaela kuhjata, nii et kui iga päev selle asja sees pole, tundub oma tavaari üle mere saatmine raketiteadus. 

Valisime kolmanda variandi, mille puhul me ei pidanud tegema muud, kui tsiklid Melbournis ühte lattu sõitma ja hiljem Tšiilis need teisest laost ära tooma. Hind sisaldas kõike, ka sihtsadama kulusid, nii et kahe tsikli laevatamise lõpphind oli sama, nagu lennukiga saatmise lähtekoha ja veotasu, sihtkoha kulud olid lennuki puhul teadmata. Kokku maksime selle laevatamise eest koos tsiklite kindlustusega 4500 eurot. Võrdluseks: esimene laevatamine Ida-Timorist Austraaliasse, kus vahemaa oli ehk tuhatkond kilomeetrit, läks meil kolme tsikli peale maksma 3000 eurot. Seekord oli vahemaa üle kümne korra pikem ja paraku polnud meil kellegagi konteinerit jagada. 

Leidsime endale Santiagos Airbnb kaudu soodsalt väikese pesa, kus saime tsiklite saabumist oodata. Nüüd oli see palju rahulikum kui Darwinis, kui pidime külla saabunud Jani vanematega mitme tuhande kilomeetri kaugusel juba kohtuma, aga me ei teadnud sedagi, millal rattad kätte saame. Siin ei oodanud meid keegi ja pinget polnud. Olime vahepeal viis päeva mereäärses Valparaisos, sest meie korterisse olid teised inimesed võetud, aga see kõik sobis meile hästi, vahet polnud, kus me aega veedame. Selline puhkus, kus ei pidanud kogu aeg midagi plaanima ega kuhugi minema, kulus meile väga ära. 

Esimesed päevad Tšiilis lihtsalt magasime, sest olime viimaste kuude tihedast rallist päris läbi. Lisaks oli Uus-Meremaalt Tšiili lendamise päev ärkamisest kuni uuesti magama minemiseni 45 tunni pikkune, ajas läksime tagasi 15 tundi. Kui lõpuks toibusime ja ümbruskonda luurele läksime, ehmusime pisut, sest kõikidel majadel on siin kõrged aiad, mille peal on veel okastraat või elektrikarjus, ja kõik esimese korruse aknad on trellidega. Meid hoiatati ka, et mitte midagi peale natukese raha pole vaja linna peale kaasa võtta ja fotokas olgu ka parem ära pandud, mitte ärgu rippugu taskust välja, nagu mul tavaliselt kombeks. 

Inimesed on palju vaoshoitumad, kui ma ehk ootasin, ja kõik, ka liiklus, on väga rahulik. Jalakäija võib siin pead pööramata sõiduteele astuda, teed antakse kohe. Üldse ollakse väga viisakad, isegi galantsed. Minu puine hispaania keel võimaldab meil kõik vajalikud asjad ära ajada. Siin tõesti pingutatakse, et välismaalasest aru saada, ja kui vastatakse, siis aeglaselt ja selgelt, nagu natukene totukesele ikka. 

Isegi keskturg on üsna viisakas, hinnadki kaupadel enamasti juures. Juustu ja sinki antakse turul enne ostmist küsimatagi maitsta. Tšiillased söövad kohutavalt palju saia, seda küpsetatakse siin päev otsa. Igas suuremas poes on oma saiamasin ja terve sein on eri sorti saiu täis, ka pagaritöökodasid on igal sammul. 

Kohalik kiirtoit on pirukad, empanadas, midagi tšeburekkide sarnast. Neid on igasuguse täidisega: singi ja juustuga, veiselihaga, köögiviljadega jne. Populaarsemates kohtades tehakse neid kogu aeg, nii et ükskõik, mis kell satud, saad sooja piruka. Maksab umbes 1,5 eurot tükk ja on väga maitsev! 

Internetti saab siin osta apteegist ja tšillihelbeid mitte kusagilt. Meilt konfiskeeriti miskipärast lennujaamas tšillihelbed ja meil pole õnnestunud neid leida, aga see on meie lemmikmatkapasta oluline koostisosa. Siin kasutatakse tšillit hoopis suitsutatult ja pulbristatult.  

Bensiini hind muutub iga päev. Saame selle järgi aru, mida euro teeb, sest kui hind on kallim, on euro kurss ka parem. Bensiini on kolme oktaanarvuga: 93, 95 ja 97. Liiter 93 bensiini maksab umbes 1 euro, 97 on 10–15% kallim. 

Nüüd on meil tsiklitel õlid ja rehvid vahetatud ning kõik uuesti matkarežiimi pakitud. Kevad tuleb, linn lõhnab magusalt ja temperatuurid on meie siin olles märkimisväärselt tõusnud ning kõiguvad 10 ja 28 vahel, nagu kevadele kombeks. Meie võtame suuna lõuna poole, kus looduspargid hakkavad tasapisi elule ärkama. Kuni Lõuna-Ameerika lõunatipuni temperatuur tegelikult langeb, ükskõik, mis aastaajal minna, aga katsume minna vähemalt nii aeglaselt, et me talve uuesti kinni ei püüaks.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (1)
Äge! Tasub ikka mõnikord pikemalt internetist ära käia, siis on tagasi tulles kohe kaks postitust korraga lugeda :) Anneli · 15. september 2018