Meie paraku päris elavat haka’t nägema ei sattunudki, ega see nüüd nii igapäevane asi ka pole. Legendaarne on Uus-Meremaa maailmameistrist ragbikoondise All Blacksi haka enne matši ja kel huvi, võib seda juutuubitada. Vaatasime küll koos kohalikega telekast ühte päris olulist ragbimatši – see on siin suur asi –, aga seal haka’t ei esitatud. Ragbi on Uus-Meremaa rahvussport. Väidetavalt pole ühtegi teist maad, kus ragbit mängiks nii suur osa elanikkonnast ja ragbitäheks tahaks saada pea iga laps. 

Uusmeremaalasi nimetatakse kiivideks – mitte puuvilja, vaid ühe lennuvõimetu linnu järgi, kes on nende rahvuslind. Ja see ei ole kuidagi diskrimineeriv, vaid nad on selle üle hoopis uhked ja viitavad ka ise endale kui kiividele. Tänavapildis näeb seda nii, et igasugused ärid – turismibüroodest ilusalongideni – kasutavad oma nimes sõna kiwi. 

Saabusime Uus-Meremaale ühel eriti udusel varahommikul, nii et kogu tee lennujaamast Ashi vanemate Heatheri ja Mike'i koju ei näinud me mitte midagi. Et meil oli öine lend ja olime magamata, võtsime ühe päeva taastumiseks ja järgmisel päeval asusime juba Uus-Meremaad avastama, kõrvus teadjate sõnad, et mingu me parem kohe Lõunasaarele, seal on palju ilusam. Võtsimegi siis Aucklandist, kuhu olime maandunud, suuna lõuna poole.

Kuna tsiklid on teel Tšiili poole, sõitsime ringi Ashi autoga, mille ta ise Euroopasse minnes meile kasutada jättis. Mazda 626 (2000) tegi oma tööd hästi ega vedanud meid kordagi kahe teel oldud nädala jooksul alt. Õnneks sai autos ka magada, sest maapind oli telgi panemiseks igal pool liiga märg ja kummalisel kombel ei tohtinud väga paljudes kohtades üldse telkidagi.

Uus-Meremaal rändamine ei ole nii lihtne kui suures Austraalias, kus võid lihtsalt teelt maha keerata ja telkima jääda ning ka tasuta ööbimiskohti on teede ääres palju. Siin on neid ka, aga enamasti tohivad sinna jääda ainult self-contained autod, millel on sees tualett ja värske ning kasutatud vee anumad sellises mahus, et kolm päeva ei pea neid laadima ega tühjendama. Mis tähendab, et sellised autod on suured ja kallid. Austraalias tähendas self-contained ainult seda, et vets peab autos olema ette näidata, juhul kui pargivaht kontrollima tuleb.

Aga eks oli ka kohti, kuhu sai mitte nii heas varustuses sõidukiga jääda, lihtsalt pidime natuke rohkem oma päeva planeerima. Metsikult telkida ei võimalda eriti ei maastik ega hoolikalt tarastatud eramaad. Viimane tähendas muuhulgas seda, et ükski loom teele uitama ei pääsenud ja kõik need lambad, keda on siin viis tükki ühe inimese kohta, püsisid turvaliselt oma karjamaal. Nii sattusime paari nädala jooksul ainult kaks korda metsikult ööbima, neid kohti ikka on ka üksikuid.

Talvehooajal Uus-Meremaal eriti ei rännata, ilm ei soosi. On udune, vihmane ja jahe. Lõuna-Alpides on lumi maas ja kõrgemad teed on tihtipeale suletud või tuleb mäeületustel kasutada rattakette. Meil vist siis vedas, sest vihmaseid päevi oli ainult kaks ja pool, udu hajus tavaliselt juba kella 10ks, temperatuur oli miinuses ainult ühel hommikul ja enamik teid oli lahti. Ainult maapind lirtsus kõikjal.

Muidu on Uus-Meremaa matkajate unelm, sest maastikud on imekaunid ja vaheldusrikkad ning matkaradade ja kämpingute taristu kenasti välja arendatud. Selle eest vastutab DOC (Department of Conservation), mis on nagu parem pool meie RMK-st: neil on külastuskeskused, kus antakse värsket infot piirkonna matkamisvõimaluste kohta, nad peavad radu korras, neil on oma telkimisplatsid, mis on mõnevõrra odavamad kui erakämpingud, ja nende põhimissioon on loodust hoida. Näiteks puistavad nad lennukitelt alla mürki, mis peaks tapma sissetoodud kahjureid, rotte ja opossumeid, kes söövad kohalikke linde, aga kriitikute sõnul tapavad ka neid, keda kaitsma peavad. Nii et pole see asi lihtne kusagil.

Ebasoodsate ilmaolude tõttu jäid meil tegemata need ühepäevased matkad, millest siia tulles unistasin: Taranaki mäe otsa sai ronida ainult kasside, jääkirveste ja köitega ning Tongarino mäeületusega oli sama lugu. Uitasime siis madalamal ja rõõmustasime loomaliikide üle, keda seni kohanud polnud. Meil õnnestus ära näha hülged, merilõvid ja pingviinid.

Maastike kohta peab tõesti ütlema, et see on kõige ilusam maa, mida külastanud oleme. Kui muidu sõidad mõnest kenast kohast läbi ja imetled mõnda aega, siis siin see ilu lihtsalt ei lõppenudki ära. Kogu aeg ainult sisse hingata ja õhku ahmida muidugi ei jaksa, nii et on täiesti imekspandav, kui kiiresti seda ilu enesestmõistetavaks hakkad pidama.

“Sõrmuste isanda” triloogia on teatavasti filmitud Uus-Meremaal, aga mul tuli see meelde alles üsna reisi lõpus. Turismitööstus seda asjaolu eriti ära kasutama ei kipu, sest kui siis guugeldasin, leidsin, et olime mitmes võttepaigas või selle lähedal käinud, ilma et maailmasuurused sildid sinna juhataks ja tee ääres tuure pakutaks.

Sõitsime Uus-Meremaa kahel saarel kokku u 4600 km ja magasime autos kõik ööd, mis me ei olnud Aucklandis Ashi vanemate juures. Ilmselt olen juba harjunud sellega, et mu küünarnukkide ümber on kogu maailm, ja auto mõjus üsna ahistavalt. Lisaks olid kõik asjad alatasa kadunud sellisel viisil, nagu nad ainult 3 m² peal ära kaduda saavad.

Teede mõttes oleks muidugi tahtnud mootorrattaga sõita, sest need olid heas korras, kenasti looklevad ja hõreda liiklusega. Aga ööbimiskohtade leidmine oleks olnud veelgi keerulisem telkimise keelu tõttu päris mitmes kohas, kuhu pahaaimamatult selle plaaniga läksime. Bensiini hind on Uus-Meremaal kõrgem kui Austraalias, kus see oli 1 €/liiter piirimail. Siin maksime liitri eest u 1,25-1,3 €, samas võttis üks auto isegi pisut vähem bensiini kui meie kaks tsiklit oleks võtnud.

Nagu ikka kellegi juures kodus peatudes saime aimu kohalikest eripäradest. Näiteks nimetatakse siin õhtusööki hoopis teeks (come over for tea – tule teele), mis tuleb sellest, et vanasti söödud pühapäevane tugevaim toidukord Sunday roast ehk ka Sunday dinner lõuna paiku pärast kirikust tulemist. Ja kui õhtul läks kõht tühjaks, joodi teed ja krõbistati niisama. Praeguseks on sellest saanud, et tea tähendab korralikku õhtusööki. Enne söömaasumist luges Mike palve ja söödi üldiselt vaikides, nii et nüüd ma tean, mida tähendab seni raamatutest loetud lause “piinlikku vaikust häiris ainult nugade-kahvlite klõbin”. Aga muidu oli väga lõbus. Õnneks on nad briti huumori kaasa toonud ja säilitanud kõik need paarsada aastat, mis inglaste järeltulijad Uus-Meremaal on elanud.