Jani BMW F 800 GS on aastast 2009, läbisõit praeguseks 156 000 km. Selle tsikliga on tegemist olnud rohkem kui minu omaga ilmselt päris mitmel põhjusel: ta on vanem; sellel tsiklil on raskem koorem; kolmandaks on Jani sõidustiil järsem kui minul. Suuremad parandustööd on olnud: 

-      tagaamordi vahetused – kodust lahkudes oli tsiklil Touratechi amort, pool aastat hiljem sai alla uus Hyperpro, ja siis poolteist aastat hiljem jälle vana Touratech, mis vahepeal korda tehti, nüüd ootab taas oma aega puksi vahetust vajanud Hyperpro;

-      generaatoreid on läinud kaks;

-      esivelge tuli mõra ja see oli vaja ära vahetada, kodaraid on läinud peotäis;

-      kohvriraam on mitu korda purunenud ja vajanud keevitust;

-      bensiinipump sai otsa;

-      esitule vahetus, sest reflektor kõrbes mustaks.

Muu on olnud jooksev hooldus ja kuluosad: õli, rehvid, ketid, väsinud voolikud, laagrid, piduriklotsid jne.

Minu BMW F 650 GS on aastast 2012, läbisõit praeguseks 140 000 km. Korra oleme pidanud generaatorit ja bensiinipumpa vahetama, muu on kõik tavapärane hooldus. Isegi rehvid pole seni kordagi purunenud (ptüi-ptüi-ptüi!), erinevalt Jani tsiklist, millel ta on pidanud rehve lappima kümneid kordi. Sõidame küll ju samu teid, aga erinevus on selles, et minu mootorrattal on valuveljed ja lohvita rehv, Jani tsiklil aga on rehvid siselohviga ja veljed kodaratega. 

Kui küsin Janilt, mida ta tsikli osas tahaks, et teistmoodi oleks, ütleb ta, et tahaks lihtsalt väiksemat ja kergemat ratast. Tema rattal on 19-liitrine lisapaak, mis on meile pikematel bensiinijaamavabadel lõikudel hädavajalik, lisaks on sealt hea ka matkapliiti tankida – muidu tuleks eraldi kanistrit kaasas hoida –, aga see suur kobakas paak teeb manööverdamise kohmakamaks. 

Jani tsikli kohvrid on alumiiniumist. Mahutavad palju ja on turvaliselt kinni, aga liiga rasked ja sellest ei taha mõeldagi, kui jalg peaks mingil põhjusel kukkudes kohvri alla jääma. Minul on plastkohvrid, mis pidid olema väga ajutised, kuni uued saan, aga sõidan nendega siiani. Vett ega tolmu nad muidugi ei pea, aga asju hoiavad koos ja jätavad mulje, et neisse pole väga kerge sisse murda, kuigi tegelikult on. 

Oma mootorratas ja mahukad kohvrid on toredad küll, aga kuna tsiklite üle mere transportimine on nii kallis (oleme selleks seni maksnud veel ühe mootorratta hinna), siis tegelikult tasuks kaaluda varianti, et reisida, kiiver näpus ja torukott õlal, ja osta igalt mandrilt tsikkel ning sealt lahkudes see jälle maha müüa. See eeldaks muidugi suure hulga info läbinärimist: kas ja kust saab osta, kuhu tohib minna, kas ja kus saab müüa, bürokraatia, kas on varuosi jne, ja kokkuvõttes ei pruugi see ka märkimisväärselt odavam tulla, küll aga loob palju võimalusi uuteks seiklusteks.