Mitte et meie kunagi ei patustaks ja nurga peale piima järele alati täisvarustuses läheks, aga kui ma varustust selga ei pane, tunnen, justkui oleks alasti välja läinud. Kiivrit kanname küll alati. Tingimusteta. 

Mul kujunes juba kodus välja süsteem, et kandsin kaitsmevesti selja-, õla- ja küünarnukikaitsmetega ning selle peal ilmast sõltuvalt muid kihte – kuuma ilmaga mitte midagi, jahedama ilmaga softshelli, vihmajopet või ka päris sõidujopet, millelt olid kaitsmed välja võetud. Sedasama loogikat kasutame ka praegu, sest see annab võimaluse ilmale vastavalt riietust varieerida, turvalisuses järele andmata. Oluline on seegi, et kuna neidsamu pealiskihte kanname ka siis, kui tsikliga ei sõida, saame pagasis riideruumi kokku hoida. Tõsi küll, kaitsmevest on võrgust ja see kangas asfaldil libisemist välja ei kannataks, aga eeldatavasti puutuvad maaga kokku eelkõige kaitsmega osad. Õnneks pole me saanud proovida. 

Sõidupüksid on meil kevlarist (minul täies ulatuses) või kevlariga (Janil puusad, põlved, tagumik). Nende eelis võrreldes traditsiooniliste sõidupükstega on see, et nad hingavad paremini ja nendega on mugavam ringi liikuda. Miinuseks see, et need saavad kiiremini otsa, kuna pealiskangas on tavaline teksariie. Põlvekaitsmeid kandsime eelmistel sõiduteksastel pükste peal, aga kui need sõidupüksid 2,5-aastasest kasutamisest laiali lagunesid, ostsime asemele uued, millel on põlvekaitsmed juba sees. Mugavad, et saaks mõne lühema matkaraja ilma riideid vahetamata läbi jalutada. Kuigi püksid lagunesid juba ammu, sain mina endale uued alles Ühendriikidest, sest Lõuna-Ameerikas polegi õieti normaalset motovarustust, naistele ammugi mitte, sest selles maailma osas naised tsikliga ei sõida. 

Janil on Scorpioni ADX-1 avatava lõua ja nokaga kiiver, minul avatava lõuaga Schuberthi C3 Pro. Olin juba enne Schuberthiga sõitnud ja mulle väga meeldis, kui vaikne see kiiver on. Nii jäin brändile truuks, aga praegu kahetsen, et nokaga kiivreid ei vaadanud, sest mis seal salata – madal õhtupäike segab sõitmist päris oluliselt: kui mina juba hädaldan, et midagi ei näe, on Janil noka all veel kõik hästi. Ka Schuberthil oli nokaga mudel E1 olemas, aga ma isegi ei kaalunud seda. Puhas rumalus!  

Avatav lõug on väga mugav ja asjakohane – ei pea alati kiivrit peast ära võtma, kui on vaja mingeid asju ajada või kellegagi lühidalt rääkida. Valget värvi kiivrid valisime teadlikult, et need päikese käes liiga kuumaks ei läheks. Mõlemad kiivrid ventileerivad päris hästi, aga visiirid lähevad vihmaga uduseks vaatamata pinlock'idele (udukaitse), mis visiiride siseküljel on. Mõlemal kiivril on sisemine päikesevisiir ja see on täiesti asendamatu, sest päikeseprillid hakkavad pika sõidupäeva lõpuks kõrva pealt ikkagi suruma, olgu nii peenikeste sangadega ja mugavad kui tahes. Pealegi, Janil on seal juba ühed prillid. 

Janile meeldivad SIDI Adventure saapad, tal läheb juba teine paar. Eelmistega juhtus see, mis sõidupükstegagi – need lihtsalt lagunesid lõpuks koost. Minul olid algul Daytona naistesaapad, aga nende lukud ei käinud lõpuks enam kinni ja veekindlus oli ka ammu kadunud. Valisin SIDI Canyoni meestesaapad lihtsalt sellepärast, et naistele normaalseid saapaid polnud. Kontsaga ilus saabas ei ole sellisel matkal just kõige kohasem jalanõu, aga ilmselt naised siis teistsuguseid ei osta, et muid valida polnud. Saapad olgu head ja Gore-Tex membraaniga, sest need saavad meil tõesti kõvasti vatti. Lukuga saapaid ma ka enam ei vaata. 

Vihmariideid oleme pidanud paar korda välja vahetama, ühed on katki läinud, teised koormast välja pudenenud. Need ei ole kunagi eriti mugavad ja eks me oleme ostnud seda, mida saada on. Oleme parema puudumisel ka Peruu mägilinna tööriistaturult vihmariided soetanud, mis vaid mõne vihma vastu pidasid. Kuid eks parim vihmariie on see, mis sul parasjagu olemas on. Meil on kaasas ka Rukka Gore-Tex sõiduriided, mis on enamiku ajast rullikeeratult kohvripõhjas, ilma kaitsmeteta võtavad nad päris vähe ruumi. Neid oleme kasutanud siis, kui pikemalt külmas ja märjas on vaja olnud sõita, nagu Austraalia talves ja Tšiili ning Argentiina kevades.