Minu ratas tuli Saksamaalt 2015. aasta hooaja algul. Selleks ajaks oli temaga sõidetud alla 2000 km, ainult asfaldil ja ilusa ilmaga. Matka alguseks on ees 34 000 mitte enam nii asfaldilist ja igasuguse ilmaga sõidetud kilomeetrit. Sel talvel võttis Ahti tsikli rootsuks ja pani uuesti kokku. Olin sagedamini ettetulevate tööde ajal kõrval või näppupidi ratta küljes ja tegin endale konspekti, et oskaks teine kord ka õlisid ja piduriklotse vahetada. Suurematest muudatustest väärivad ehk nimetamist katalüsaatori tühjendamine, klapikambrikaane tihendamine (mis olevat nende rataste tüüpviga) ja tagaamordi vahetamine tugevama vastu.

Jani ratas tuli selle aasta algul ka Saksamaalt, läbisõit oli 46 000 km. Sama tüüpi ratas oli teadlik valik, et saaks läbi ühtede tööriistadega ja oleks sama hooldusvälp ja ehk ka samad vead (ptüi-ptüi-ptüi). See tsikkel on tõeline Touratechi arendusdirektori jõuluunistus. Tal on küljes näiteks ABSi anduri kaitse, esitule kaitse, käekaitsmed, pidurivedeliku topsikute kaitsmed, mootori küljekaane karbonist kaitsmed, lisapaak, lisatuled raamiga, reguleeritav tuuleklaas, mehaaniline püsikiiruse hoidja, progresseeruv ja reguleeritav vedrustus, alumiiniumist ketikaitse, esimese hammasratta kaitse (mis koosneb seitsmest (õõhh!) tükist), alumiiniumist radikavõre, tagapiduri töösilindri kaitse, põhjakaitse, leegitorude kaitse, reguleeritav käiguvahetushoob, väga sakilised (et mitte öelda väga teravad) jalarauad, lenksupadi, lisavooluots armatuuris, küljeplastiku nurgakaitse, küljejala laiendus, mootori kinnituspoldi augukate (oijeerum) ja veel mõned toredusliku loomuga vidinad, aga vot kohvriraame ega kohvreid pole. Muidu kenasti hooldatud ja midagi väga erilist ümber teha pole vaja.

Minu ratta peal on sõber Randeli loodud Tarki prototüüp-plastikkohvrite lagunev paar, millele loodan Austraaliaks asenduse saada, ja lisaks tagakohver ja paagikott, Janil NRTeami alumiiniumkohvrid.