Meie esimene kokkupuude Mehhikoga ei olnud tore. Me polnud veel riiki sissegi saanud, kui meid korralikult läbi puistati ja muud keelatut leidmata riis ja küüslauk sobimatuteks artikliteks kuulutati ning konfiskeeriti. Küsisin küll, et miks ja mida nendega tehakse, aga ega ma mingit selget vastust ei saanud. Piiriametnik lubas need ära põletada, mis arvestades maailmas nälgivate inimeste hulka on väga halb karma, aga vaatamata mu protestidele jäi nii, nagu mulle kaenla alla ulatuv näitsik ütles. 

Migratsioonis me katsumused jätkusid. Meie loomupärane ausus maksis meile tunde asjaajamist ja 60 lisadollarit, sest esmalt löödi meile passi 7-päevane tempel (kuna olime nädala pärast Kuubale lendamas) ja sellega tsikleid sisse tollida ei saanud. Ametnik sai ilmselgelt aru, mis olukorras me oleme, aga ta lihtsalt otsustas olla ebasõbralik. Pöördusin abi saamiseks üha kõrgemate ametnike poole ja meile selgitati, et nädalase loa tühistamiseks peaksime kas kolmeks päevaks tagasi Belize’i minema, pärast Kuubal käiku 400 km tagasi piirile sõitma või uue sisenemise templi ostma. Me ei tea, kas tegu oli m...i ametniku, meie ebaõnne või mingi erikuradipeene petuskeemiga, aga kõikide variantide kulusid võrreldes otsustasime soetada uued paberilipikud, mille eest meile tšekki erinevatel ettekäänetel ei antud. Lahkusime piirilt, sita maitse suus, aga tsiklitele ja meile endale väljastatud 180-päevase riigis viibimise loaga.

Pärast seda on elu olnud aga lausa lust ja lillepidu. Mehhikol on kõik olemas: vaheldusrikas loodus – kõrbed ja ookeanid, mäed ja vulkaanid, džungel ja männimetsad; olmeekide, maiade ja asteekide pärand ning miljonid nende järeltulijad oma traditsioonide, keele ja kultuuriga; kaunis koloniaalarhitektuur ja unised linnad värviliste majade ja munakivitänavatega; tohutu valik väga maitsvat toitu; lahked, suuremeelsed ja viisakad inimesed (v.a see üks ligi 130 miljonist) ja korralik infrastruktuur. Lisaks USA poeketid, kus on müügil kõik, mida tahta oskad, ja sugugi mitte vähetähtis asjaolu, et Mehhikos saab üsna odavalt ära elada. Nii et hetkel naudime elu täiega.

Oleme Mehhiko 31 osariigist käinud praeguseks kaheksas, igal oma nägu ja tegu. Kõikidesse me kindlasti ei satu ja mõnda pole ka soovitatav minna, kuna on palju kuritegevust, tapmised, inimröövid jne. Lugesin meile reisikindlustust tehes pisut peenikest kirja ja sain teada, et nendes paikades maailmas, kuhu USA valitsus on oma kodanikel keelanud reisida, meie kindlustus ei kehti. Mehhikos on selliseid osariike viis. Paari neist me vist siiski läheme. Lubame, et oleme eriti ettevaatlikud.

Ilma mõttes on nüüd hästi, sest jõudsime ära oodata siinse talve. See tähendab, et temperatuurid on talutavamad ja ei saja nii palju. Vähemalt seal, kus meid enam pole. Siin, kus me nüüd oleme – mägedes – tähendab see kohe eriti jahedat temperatuuri, lisaks paksu udu, vihmahoogusid või pilves ilma. Ah, me oleme ammu loobunud aru saamast või muretsemast, mis ilm on või tuleb. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb, ega me sellest ei pääse. Nagunii on iga nurga taga erinev mikrokliima ja kõik muutub kursisolemiseks liiga kiiresti.

Jõulud on siin Mehhikos suur asi. Juba ammu on kõik linnatänavad, poed ja restoranid jõuluehtes. Paljud mehhiklased on just saanud kätte 13. palga ja kulutavad seda nüüd innuga. Kui on mõni vaatamist väärt linn, siis käime ikka sellega tutvumas, aga üldiselt hoiame suurematest rahvamassidest eemale. Jani rattale oli vaja uusi rehve, aga see asi sai nüüd korda. Veedame jõulud tehes seda, mis meile kõige rohkem meeldib – teel olles, ja mõtleme armsatele inimestele kaugel kodus. 

Rahulikke jõule ja head uut aastat!