Hiljem õpime, et kilekott peab alati kaasas olema, sest mine tea, kus midagi antakse. Kilekott ise on sealjuures defitsiit. Ja veel, et nii odavalt mune üldiselt ei saa ja neid tuleb tõesti mööda linna taga ajada, sest poodides mune ei müüda. See on talongikaup, nagu ka näiteks riis, läätsed, kohv, jahu ja palju muud. Teisel korral toob keegi meile korraliku vaheltkasuga pool resti mune talongipoest, kuigi oleme seal just käinud küsimas, kas saame ehk ka osta ja meid on minema kupatatud. Ise me valisime, et proovime elada nagu kohalikud, see tähendabki, et kulutame ebaproportsionaalselt suure osa oma ajast toidu hankimisele. Ja nüüd selle kirjeldamisele. 

On tunne, nagu oleksime sattunud masinasse, mis meid tubli 30 aastat ajas tagasi kandis. Kasvav ärevus ja ängistus saiapoe järjekorras, kus müüdi ainult poolt restitäit ühte sorti saia ja kõik mu ees ostsid seda minu arust liiga palju, tuli väga tuttav ette sellest ajast, kui ema mind veel poodi saatis. Muidugi sai sai mu nina ees otsa. Võid, olgu öeldud, nägime kogu Kuubal oldud aja jooksul müügil ühes poes ühe korra. Meenus sovetiaegne lohutus “meil laulud aitavad elada võita” (jajaa, ma tean küll, et selles tekstis käib “elada” ja “võita” vahel muidu koma). 

Tuttavat tuli ette muidugi muudki: ausõna peal koos seisvad Moskvitšid ja Ladad, hallikaspruun halvalõhnaline pesuseep, kare vetsupaber, moes olevad neoonriided, tühjad letid või poetäis ühte mõttetut toodet (nt mingit konservi), pikad sabad mitte ainult poeuste või kioskiakende taga, vaid ka salapäraste uste ja hoovide, kust inimesed äraseletatud nägudega midagi kaenla alla surudes väljusid, ülbed teenindajad suhtumisega “kassapidaja on kuningas”. Üllatas kuubalaste ühisrinne gringode vastu, kui juhuslikult kusagilt midagi n-ö õige hinnaga leidsime. Siis selgus kahte TuKola nimelist purki ostes, et ühes letis antakse just kassat üle ja meile ei saa seda müüa, kõrvalletis polnud üldse peenraha, mida tagasi anda. Jaa, vajadus teeb leidlikuks, aga õnneks kehtib see ka meie kohta. Kõige tuttavam oli aga inimeste nägudel peegelduv väsimus ja rõõmutus. Muidugi on restoranibändid ja salsa, Havanna rumm ja Mojitod, roosad Ameerika kabrioletid ja rannapromenaad, aga kui selle fassaadi taha vaadata, siis päriselt – elu Kuubal ei ole kerge. 

Mõte Kuubat külastada on mul kuklas tiksunud juba ammu, ja kui kord kaarti vaadates leidsime, et oleme oma teele jäävas Cancúnis Mehhikos Kuubale päris lähedal, uurisin, kuidas meil oleks võimalik sinna minna. Selgus, et mitte mingit muud moodi kui lennates ei saa, sest Kuuba pole kellegagi praami- ega laevaliiklust sisse seadnud. Suhted USAga, mis president Obama ajal lõpuks soojenema hakkasid, on nüüdseks taas jahedad ning ameeriklased võivad Kuubat külastada ainult korraldatud turismireisi käigus. Õnneks see muud maailma ei puuduta ja meie võisime siia vabalt lennata ja omal käel ringi käia, aga tsiklid pidime Mehhikosse ootama jätma. Meiega liitus ka sõber Hannes, kes tuli Eestist ja samuti tsiklita. Nii sõitsime Kuubal ühest linnast teise liinibussiga, aga sellise spetsiaalselt gringode vedamiseks mõeldud arktiliste temperatuurideni jahutatud bussiga. Kohalikele on eraldi bussid, millega meie ei tohtinud sõita. 

Üldse on lõhe kohalike ja turistide vahel suurim, mida seni kohanud oleme. Alates sellest, et käibel on kaks eraldi raha: moneda nacional ehk kohalik peeso, millega saab maksta näiteks turul, kioskites, velo- ja hobutaksos, ning peso convertible, mis on 25 korda kallim ja millega maksavad turistid nende teenuste eest, mida nemad tarbivad: linnadevahelised bussid, taksod, restoranitoit, hotellid, muuseumid, pudelivesi, suveniirid jne. Kohalik ei jaksa turistidele mõeldud kohtades süüa ega elada ega nendele mõeldud taksodega sõita, meie näitel võib öelda, et ega kõik turistidki. Kesine hommikusöök maksab 5 dollarit, restoranipitsa ühele alates 6–7 dollarist, “päris söök” alates 10 dollarist, mereannid 25–30 dollarit. Molluskid tulevad sealtsamast merest, aga kõik läheb ekspordiks või hotellidele, kohalikele müüa on keelatud. Aga althõlma ikka saavat, kui hästi maksta. 

Kuuba keskmine palk on 25–30 dollarit kuus. Mis tähendab, et kõik sahkerdavad midagi, et ellu jääda. Airbnb on tuntuim välismaine bränd ja paljude Kuuba perede olulisim sissetulekuallikas. Tänaval püütakse turistilt välja pigistada maksimum, näiteks küsides kilomeetrise taksosõidu eest silmagi pilgutamata 8 dollarit. Võrdluseks olgu öeldud, et kuubalane saaks oma kuupalga eest sõita ühe korra Havanna kesklinnast 30-minutilise taksosõidu kaugusel asuvasse lennujaama või gringo-bussiga 320 kilomeetri kaugusel asuvasse Trinidadi.

Kuubas on eriperiood, mis algas 1991. aastal, kui Nõukogude Liidu lagunemisega kadus Kuuba põhiline toetaja ja kaubanduspartner. Kütust enam peale ei voolanud, autod ei sõitnud, masinad ei töötanud, keegi Kuuba suhkrut ei ostnud. Inimesed pidid hakkama oma läheduses aiasaadusi kasvatama, et mitte nälga surra, ja kuna kütust polnud, siis liiguti palju jalgsi. Lehmakarjad söödi kiiresti ära, aga ka kodukassid ning loomaaiast paabulinnud, nandud ja pühvlid. Dieet ja jalgsikäimine mõjusid kuubalastele hästi: keskmine kuubalane võttis maha 9 kg, diabeedist põhjustatud surmade arv vähenes 51% ja südame-veresoonkonna haigustest 35%. Keegi ütles meile, et on täpselt teada, millal eriperiood algas, aga lõpukuupäeva pole. Ikka veel, kuigi elu on lihtsamaks läinud ja kaotatud kilod ammu tagasi söödud. 

Vaikselt, aga kindlalt pressib moodne maailm end kuubalaste igapäevaellu. Kohalik telefonioperaator ETECSA müüb wifi-kaarte, 1 tund maksab 1 dollari. Linna peal on mõned pargid, kus on wifi-punkt ja seal siis kõik istuvad ja püüavad sellest piiratud ressursist maksimumi välja pigistada. Messenger veel toimis, aga kõik leheküljed mida püüdsin avada, vastasid mulle, et aeg sai otsa, server ei vasta. Lääne inimese jaoks veel üks võimalus ahastada, kohalikele võimalus Kuubalt üle mere pagenud sugulastega lõpuks ometi rääkida. 

Fidel Castro, Comandante Che Guevara ja revolutsioon on jätkuvalt au sees ja vastavaid nägusid ja sõnumeid majaseintel muudkui värskendatakse. Venelased on ikka sõbrad ja tavalised ameeriklased ka, diplomaadid mitte nii väga. Olime juhuslikult Havannas just selle 500. sünnipäeval ja saime osa kogu linna haaranud pidustustest. Ilutulestiku ajal sattusime seisma vene turistide kõrval, kellele kuubalasest giid taevasse vaadates ütles: “Aitäh teie presidendile!” 

Muljeid Kuubalt on palju ja me siiani toibume, nii teistmoodi oli see kõik. Esimest korda kogu reisi jooksul olime ilma oma transpordita ja sõltusime sellest, mis kättesaadav oli. Jõudis ka kohale, millised “jäälõhkujad” me tsiklid ikkagi on. Nad rajavad kiiresti tee otse kohalike südametesse, mida ei saa öelda näiteks Mehhiko Interjeti või AirFrance’i lennukite kohta, kes toovad mitu korda päevas saarele turiste vaid põgusaks ajaks.