Lumelinnud kipuvad kogunema asustatud punktide läheduses ja mujal on neid ringi liikumas vähem. Seda enam, et paljud reisivad kõigi mugavustega hiigelsuurte matkabussidega – lisaks sabas jäikühendusega auto, millega poes käia – ja nendega igale poole ei saa. Kohtusime tegelikult väga toredate inimestega, kellest mitu meid endale külla kutsus, kui nad peaks enne tagasi jõudma, kui meie teel Alaskale nende kodulinnadest möödume. Või jagasid niisama kohalikku infot oma sala- või muidu ägedatest kohtadest, mida vaatama võiksime minna. 

Baja California on suuremas osas üks hiiglaslik kõrb, aga seal on ka palju imeilusaid randu, eriti poolsaare lõunaosas, mis muidugi turiste meelitab. Talvisel ajal on merevesi jahe, aga hülgetüüpi inimeste jaoks siiski ujutav. Boonusena on praegu vaalahooaeg ja neid võib päris ranniku lähedal mitmeteistkümnemeetrise veepilve saatel lupsu löömas näha. No ja nii me siis kulgesime vaikselt ühest rannast teise ja tegime USA plaani – ja saime igal korral, kui mõne ägeda mägitee avastasime, teada, et enne juunit ärgu me unistagugi, sest teed on lume all –, kuni olimegi ootamatult juba terve kuu Bajal veetnud. 

Paar päeva tagasi jõudsime lõpuks USAsse. Ületasime piiri Tijuanas San Ysidros, mis on maailma üks hõivatumaid piiripunkte, kust käib iga päev läbi ligi 100 000 inimest. Meil vedas ropult, et Sheila ja Mario, kelle juures San Diegos peavarju saime, pidid just tollel päeval oma mootorratastega Tijuanasse mingeid asju ajama tulema ja teadsid, kuidas tsiklitega hiigelpikkadest järjekordadest mööda saada, nii et sättisime end neile sappa. Sujuvaks piiriületuseks tuli täpselt teada, millisest neist mitmekümnest reast passikontrolliputkadele läheneda, siis silmi pööritavate autojuhtide pilgu all risti üle kümne rea pressida ja lõpuks end kuhugi ritta järgmiseks sättida, tigeda juhi pilk selga puurimas. Kusjuures see on täiesti ametlik viis tsikliga piiri ületamiseks. 

Esimesel korral võttis see meil ikkagi aega, sest Mehhiko poolel oli vaja asjad lõpetada ja seejärel end USAsse sisse meldida, aga nüüd võiksime vabalt San Diegost tagasi Tijuanasse kohvil või lõunal käia, sest kuni 72 tunniks ja kuni sajakonna kilomeetri kaugusele Mehhikosse minemiseks ei ole vaja ei endale ega tsiklile mingeid dokumente vormistada. Autoga peaks muidugi mõlemal suunal mitu tundi sabas seisma, nii et kõht läheks liiga tühjaks, aga tsikliga võib edasi-tagasi käia ainult korraks passinäitamiseks peatudes. 

Igatahes on meil nüüd passis 6-kuuline USAs viibimise luba ja seiklus võib jätkuda.