Selle postituse eesmärk on endale meelde tuletada, miks ja kuhu see ümbermaailmareis õieti pooleli jäi, kuidas see blogimine käiski ja mis nüüd edasi saab.

Alguse sai matk 2017. aasta juulis ja toona rändasime koos Janiga läbi Lähis-Ida ja Aasia esialgu Austraaliasse, sealt väikese vahepeatusega Uus-Meremaal edasi Lõuna-Ameerikasse, kus plaan oli sõita lõunast läbi Kesk-Ameerika Põhja-Jäämere rannikule, sealt Kanada idarannikule, kust oleks saanud koos tsikliga Aafrikasse lennata, seal ring mandrile peale teha ja siis koju tagasi tulla. Kogu reis oleks pidanud võtma kolm aastat, aga kolmanda aasta täitudes olime alles USAsse jõudnud.

Asi jäi pooleli 2020. aasta augustis USAs, kui koroona piirid kinni pani ja koju tulema sundis. Jan sõitis koju poolteist kuud enne mind, mina ootasin veel kuni USA viisa lõppemiseni piiride avanemist ja tiirutasin üksi ringi, aga pidin samuti koju tulema, sest piire ei tehtudki lahti. Poolteist aastat hiljem 2022. aasta kevadeks olid piirid uuesti lahti, tsikkel Ameerikas ootamas ning maist kuni septembrini sain Põhja-Ameerika matka lõpetada – käia Põhja-Jäämere ääres, sõita läbi kogu Kanada ja USA idarannikule ning lennata koos tsikliga... siiski koju. Aeg ei olnud küps selleks, et minna seiklema Aafrika mandrile: vaim oli väsinud, raha oli otsas ja koroonajärgne maailm hell ja ebakindel.

Nüüd olen end neli aastat kogunud, ja nagu ka esimest korda teed alustades oli kõige raskem otsustada, et aeg on küps. Enda argielust lahtirebimise teeb eriti keeruliseks, et see on niigi tore ja rahuldustpakkuv  – ma olen saanud vahepeal kahe imearmsa tüdrukutirtsu vanaemaks, ma armastan oma tööd ja mul on uus äge hobi – minust on ilma igasuguse eelneva tantsukogemuseta saanud kirglik rahvatantsija Leigarites ja olen saanud meeliülendava kogemuse tantsida Kalevi staadionil koos tuhandete teistega, kes sama asja armastavad. Seda viimast hobi jagame Andrusega, kes muidugi sõidab ka mootorrattaga ja kellega on meil viimastel aastatel muugi elu üsna ühine, sealhulgas  eesootav Aafrika-seiklus, nii et midagi toredat tuleb ikka kodust kaasa ka.

Olen palju kordi mõelnud, et no mis mul viga, elu pakub juba isegi nii palju ja Aafrika võib vabalt avastamata jääda, sest ümber maailma on ju tegelikult sõidetud, aga sama palju kordi olen jõudnud järeldusele, et see poolelijäänud asi kripeldab kuklas ja ma ei saa enne rahu, kui olen ka Aafrikas rännata saanud. Niisiis võtsime end kes töölt lahti, kes pikemale puhkusele ja asusime septembri algul Aafrika poole teele.

Nagu ikka – suure plaani oleme näpuga kaardil vedanud, et sõidame Aafrika läänerannikut pidi lõunasse Kaplinna ja siis idarannikut pidi üles nii kaugele kui saab, siis kuidagimoodi Araabia poolsaarele ja sealt läbi Iraagi ja Türgi koju, aga täpsem plaan tekib teel olles. Koju tagasi tahaks jõuda aasta pärast.

Meil oleks hea meel, kui meiega kaasas olete ja pöialt hoiate! 

Kogu kevadel alanud matka sündmuste jada – koroona põdemine, tehnilised viperused, inimestega kohtumised, plaanide muutumine ja muutmine – tõi mind kokkuvõttes kogu Ilmaringi minu jaoks kõige tähenduslikuma ja mõnes mõttes ehk kõige tähtsamagi seiga juurde: mul õnnestus juhuslikult osaleda indiaanlaste neli päeva kestnud päikesetantsu tseremoonial, sest sattusin õigel hetkel olema õiges kohas ja õiges meeleolus, et üldse julgeda end sinna küsida.

Möödunud kolm nädalat on olnud kilomeetriterohked, kuid see-eest sündmustevaesed, kui mitte arvestada ohutuid kohtumisi karude ja muude suurte ja ilusate loomadega, mõnd ootamatut tehnilist jama ning üllatavalt muljetavaldavat Jasperi rahvusparki Alberta provintsis. Juuli ja august on siin populaarseimad puhkusekuud ning rahvast on liikumas nii palju, et vaatamisväärsuste parklad on juba kell 10 autosid täis ja paljudel läbisõitjatel jääbki väärsus nägemata, või kui sissepääs on reguleerimata, käib Kanada moodi viisakas tunglemine ja järjekordlemine. 

Ma ei teagi, mitmes „maailmalõputee“ see mul juba on, kust edasi enam ei saa, sest vesi on vastas, aga kindlasti on see väga eriline, sest ootasin Põhja-Jäämere äärde jõudmist kaua. 

Esmalt oli plaan siia jõuda 2019. aasta suvel – sest ainult suvekuudel on Põhja-Ameerika põhjaosas plusskraadid ja teed lumeta –, aga tolle aasta juuni algul end alles Panamast leides tundus kuu-pooleteisega Alaskale kihutamine suure ülekohtuna kõikide Kesk- ja Põhja-Ameerika maade suhtes, mis oleks avastamata jäänud, nii otsustasime tookord kerge südamega tulla aeglaselt ja lisada oma rännakutele veel ühe aasta ning jõuda Kanada piirile 2020. aasta suve hakul. Eks olimegi õigel ajal õiges kohas valmis, aga siis juhtus teadagi-mis ja nii saime päriselt Kanadasse alles nüüd, 2022. aasta mais.

Senised kolm nädalat Kanadas reisimist on põhiliselt keerelnud ümber kahe asja: ilm ja karud. On olnud väga külm ja vihmane, enamasti 10–11 kraadi, ja pole möödunud päevagi sajuta. Aga! Viimase paari-kolme päevaga saabus suvi ja temperatuurid on juba pea 30-kraadised.  

Kuna me magame telgis, mitte hotellitubades, peame kogu aeg silmas pidama, et meie laager ei meelitaks ligi karusid, keda siin on tõesti palju. Ükskõik, kellega rääkima satun, kuulen lõpuks ikka mõne karuloo või saan kaasa õpetussõnad, mida teha, kui karuga kohtun. Ei tohi joosta, ei tohi karjuda – see kõik innustab teda ründama. Kui karu ründab, tuleb mängida surnut, aga samas võidelda elu eest, kui pärast „tavapärast“ kuni 2-minutilist ümberpööramismängu karu siiski su ära süüa otsustab.