Filtreeri postitusi

Tšillime Tšiilis

Muidugi ei jõudnud meie rattad lubatud ajaks, aga see oli ootuspärane. Kohe esimesel päeval, kui tsiklid Austraaliast merele läksid, lükati nende Tšiilisse saabumist nädala võrra edasi. Mõtlesime juba, et huvitav, kui palju kogu seilamisaja jooksul tähtaega pikendatakse, aga see esimene jäigi ainsaks. Laev saabus loomulikult reede õhtul ja et vaba aeg on siin püha, saime oma suksud kätte teisipäeval, 11. septembril.

Loe edasi

Ulmeilus Uus-Meremaa

Ähvardavad poosid, jalgade trampimine, kätega vastu rindu tagumine, pealuust välja tungivad silmad, suust väljas keeled, vihane ja vali skandeerimine – niimoodi hirmutavad... khmm... tervitavad külalisi maoorid, Uus-Meremaa sõjakad põlisasukad. Tänapäeval muidugi ei ole sõjatantsu haka eesmärk enam külalisele oma jõu näitamine – juhuks kui tema kavatsused ei peaks head olema –, vaid pigem traditsioonide säilitamine. Haka’t võidakse esitada igasugustel tähtsatel puhkudel: pulmades, matustel, spordivõistlustel jne.
Loe edasi

Aastapäev Austraalia idarannikul

Räägitakse, et Austraalia idarannik on pööraselt ilus ja seal on väga palju teha. Me ei saa seda kinnitada ega ümber lükata, sest... me nagu olime idarannikul ja ei olnud ka. Saime üsna kiiresti aru, et üks kaunis rand läheb seal järgmiseks üle, saaks surfata (kui oskaks), ujuda (kui poleks krokodille ega jahedaid ilmu) või Suurt Vallrahu (Great Reef Barrier) vaatamas käia, kalastada, jahi või kajakiga sõita jne (kui oleks palju raha), aga lamemaaelanikena tundus meile mööda Suurt Veelahkmeahelikku (Great Dividing Range) sõitmine ikkagi huvitavam. Niisiis valisime sisemaa ja hõredama liikluse, kurvilised teed ja kaunid vaated, millega hommikuti kaasnesid härmas mootorrattad ja jäätunud kohvivesi.

Loe edasi

Rattaid oodates

Saabusime Austraaliasse teadmisega, et laev, mis pidanuks Dilist meie tsiklid juba mitu päeva tagasi peale võtma, pole sinna veel kohalegi jõudnud. Olime nagu Vladimir ja Estragon, kes iga päev puu all Godot’d ootasid – kas ta üldse tuleb ja millal... Enese ülespoomist me siiski ei kaalunud, aga ma pean seda ootamiseasja ikka veel palju harjutama. Aina lähenes päev, mil Jani ema-isaga nii umbes 2000 km kaugusel Broome’i linnas kohtuma pidime. Ja kuidagi poleks tahtnud sinna mööda kiirteed kimada, silmad ruutus peas.

Loe edasi

Arhiiv