Kommenteeri

Carretera Austral

Lõunatee ehk Carretera Austral või ka Ruta 7 on 1274 km pikkune tee Tšiili lõunaosas. See algab Puerto Monttis, kus meie seiklus viimane kord Jani ülespaistetanud jala tõttu pooleli jäi, ja lõpeb Villa O’Higginsis, kust edasi teed enam ei lähe. Veelgi lõunapoolsemasse Tšiilisse, Torres del Paine loodusparki, tuleb minna üldse Argentiina kaudu.

Carretera Austral kulgeb läbi Patagoonia metsade ja mägede, teele jäävad fjordid ja liustikud, jõed ja järved. Põhjapoolne ots teest on suuremas osas juba asfalteeritud, aga umbes pool teest on jätkuvalt kruus, enamasti päris heas korras, kuival ajal küll eriti tolmune. Seda üllatavam on, kui populaarne on see jalgrattamatkajate hulgas, kes sageli teeservale sõitma peavad, et autosid mööda lasta, ise samal ajal kogu üleskeerutatud tolmu sisse hingates. Küllap kaalub maastiku ilu kogu ebamugavuse üle, ja kuigi ka meie saime väga-väga tolmuseks, on mul ikkagi hea meel, et sinna läksime. Tuult Patagoonia Tšiili osas veel nii palju polegi, mäed hoiavad suurema osa kinni, aga mõnel päeval saime juba aimu, mis meid lagedates steppides ootab.

Alustasime küll Puerto Monttist, aga ei keeranud kohe Carretera Australile, vaid läksime kõigepealt Chiloé saarele ja sealt praamiga tagasi mandrile, Chaiténi, kust saime Lõunateele 240 km pärast selle algust. Praamidega oleks me pidanud sõitma ka Puerto Monttist alustades, isegi kolmega. Paljud lähevad praamiga Puerto Monttist otse Chaiténi või ka peaaegu Ruta 7 lõppu välja, variante on mitu. Tuleb ainult sättida, sest mõni praam käib korra või paar nädalas.

Tšiili selles osas ei ole enam väga palju kõrvalekeeramise võimalusi, maastik eriti ei lase. Lõpuks sain ka pisut matkata, üksi küll, sest Jani jalg ei ole vaatamata kahenädalasele tabletiravile ja pisut parematele ilmadele tegelikult siiani korda saanud. Et kultuur käib mööda inimesi, aga neid siin eriti pole, siis vaadata ongi põhiliselt loodust.  

Olmest Lõunateel nii palju, et kuigi asustust on vähe, aga selle eest hõredalt, leidub nii poode, pagariärisid kui tanklaid, nii et ei jäänud söömata me ise ega tsiklid, kõik on lihtsalt kuni kolm korda kallim. Telkimiskohti otsisime ikka endale ise või vaatasime iOverlanderist, mis on üks reisisellide netiühenduseta töötav äpp, kust leiab kasutajate enda sisestatud infot ametlike ja mitteametlike ööbimiskohtade, bensiinijaamade, poodide, pesumajade, söögikohtade, pesemisvõimaluste, vaba wifi, vaatamisväärsuste, ametkondade jne kohta, ning eriti hästi toimib see just Lõuna-Ameerikas. Mujal maailmas pole meil sellest väga abi olnud. 

Poodide ja söögikohtade lahtiolekuaegadele ei ole me siiani õieti pihta saanud. Kui meie plaanime mõnda külastada, on see tavaliselt kinni. Ma saan aru, et siesta (Ei, tegelikult ei saa! Mis siesta, kui enamik aastast on külm?!), aga toitu ei saa osta ei kell 12 ega ka kell 16, vahepealsetest aegadest rääkimata. Oleks siis, et söögikohad on lahti, kui poed lõunaks kinni pannakse. Oleme käega löönud, ja kui mõni pood lõpuks avatud on, ostame lihtsalt mitme päeva kõikide toidukordade varu. Kohalikest eripäradest veel nii palju, et tualettpaber peab endal kogu aeg taskus olema.

Nagu mitut puhku varemgi, keerasime tee lõppu jõudes otsa lihtsalt ringi ja sõitsime tagasi. Nii mõnegi korra oli Argentiina juba käeulatuses, aga me ei raatsinud veel Tšiilist lahkuda. Lõpuks ikka pidime, sest meie 90 viisavaba päeva hakkas otsa saama ja midagi pidime igaks juhuks alles jätma, sest tahame Lõuna-Ameerika lõunatippu Ushuaiasse sõites veel korra mõneks ajaks Tšiilisse tulla. Ametlikult tohime küll Tšiilis viibida 90 päeva poole aasta jooksul, aga teised rändurid räägivad, et iga kord piiri ületades lüüakse neile järgmine 90 päeva riigis viibimise luba passi, isegi kui see on juba mitmes kord poole aasta jooksul. No näis.

Lisa kommentaar

Email again: